olen olukorras,milles ei leia enam ise väljapääsu,loodan et saan head nõu või abi siit e-nõustamise spetsialistilt.
Mure seisneb siis selles, et oleme mehega koos elanud 1,7 aastat. Vanusevahe on 15 aastat,mees minust vanem. Mehel on kunagisest suhtest 10 aastane laps,kes elab emaga teises riigis.Minul endal lapsi ei ole. Mees näeb last harva,kuid suhtleb telefonis ja maksab elatist ja ostab lapsele ka asju. Mehe last ise olen meie koos olemise ajal näinud 3 korda. Küsimus on siis selles, et võtsin omale mehe lapsega nii öelda siis mehe koos ta endise eluga. Algul mul polnud selle vastu midagi,et tal laps,kuid nüüd on tekkinud minu jaoks see kõige suuremaks mure allikaks. Mees suhtleb paar korda nädalas oma lapse emaga,saavad hästi läbi ja arutavad lapsest. Mina oma mõtetega olen jõudnud nii kaugele,et tahaksin ka omale peret lähitulevikus,kuid ma ei tea,kas see on võimalik praeguse mehega,kuna mind jubedalt häirib tema eelmine naine koos lapsega. Võibolla mõtlen oma peas valesti,kuid minu jaoks oleks suur rõõm lapse sünd,aga mehel on olemas juba laps kes on tema jaoks a ja o. Otseselt ma ei teagi miks mind nii väga häirib,mehe eelmine elu,aga oletan et selle põhjus on see,et ma ei ole tema jaoks enam esimene ja kui sünniks meie perre laps siis ta poleks ka esimene vaid teine. Tunnengi end teisena tänu sellele et tal on laps kellele ta pyhendab ennast,samas koguaeg hinge tekib mingisugune viha,et kui meil oleks laps, siis oleksime teisel kohal. Küsimus on siis see,et kas ma olen liiga armukade inimene,et ma ei suuda leppida ,et tal on ja jääb eelnev elu? Kas selline mõtlemine ja see teise lapse olemine jääbki mind häirima mehega? Kas mul on üldse mõtet mõelda pere loomist ja kaugemale tulevikule,oma mehega? Mehe jaoks on see jabur mõtlemine ja ta muutub väga närviliseks kui sellel teemal räägin,seega olen otsustanud,et ei räägi enam temaga sellelel teemal,kuid väga raske on olla ka suhtes,kus minul siis kord nädalas langeb tuju nulli,tekib hinges viha ja kurbus korraga ja ma püüan seda koguaeg mitte välja näidata,vältimast tüli mis võib meie vahel tekkida. Selline asi jubedalt kurnab ja ma jõuan oma mõtetega jälle sinnamaani,et kas sellel suhtel on mõtet kui nii nõme asi lihtsalt piinab hinge,sest ma ei taha mehele haiget teha ja ma ei saa teda tirida ära ka ta oma enda lapse elust. Mida peaksin tegema ja kas selline asi jääbki,meie suhtes,mind häirima ?
Teid häirib, et teie mees suhtleb oma lapse ja eelmise naisega. Tunnete, et jääte niiviisi justkui igaveseks teiseks.
Tõepoolest, aasta või paar peale kohtumist hakkab suhtesse saabuma stabiilsus. Hormoonid ei ole enam nii aktiivsed kui kohtudes. Kaaslase vähematraktiivsed omadused paistavad rohkem silma ja tekitavad küsimusi. Mõnikord avastavad partnerid end kui unenäost: Kuidas nii läks? See ei ole ju see elu, mida ma soovisin. Edasi läheb oma suhte hoidmiseks vaja üha rohkem kainet meelt ja teadlikkust.
Inimene läbib oma elus teatud arengumudeli, milles on üsna standardsed etapid. Keskmiselt on see ikka nii, et kool, eriala, suhe, pere, lapsed, lapselapsed jne. Kui kaaslaste vanusevahe on küllalt suur, siis on üsna tõenäoline, et ollakse erinevates arenguetappides. Kui teie olete üsna värskelt suhtes ja alles mõtlete lapsesaamise peale, siis teie kaaslasel on see etapp juba ammu läbitud. Olen teiega nõus: te saite mehe koos tema eelmise eluga. Paraku see on fakt, mida muuta ei ole võimalik. Isaks ja emaks jäädakse elu lõpuni. Ainus, mis te teha saate, on muuta oma suhtumist või õigemini otsustada, kas te tahate seda üldse muuta. See saab olla vaid teie isiklik VALIK.
Kui mingi probleemi lahendamisel tundub, et kõik teed on justkui püsti ees, siis on alati hea pilti laiendada. Ka nüüd võiksite mõelda oma elule laiemalt. Mõelge, millised on teie isiklikud väärtushinnangud, millised ootused ja unistused. Need muutuvad elu jooksul üsna vähe. Paarisuhe hakkab pihta eelkõige üksikisikust. Kui tead, kes sa oled isiksusena, siis tekib ka selgem ettekujutus, millist suhet vajad. Seega, looge ideaalpilt oma elust ja mõelge seejuures, mis võiks olla juhtunud teie enda elus näiteks 3 aasta päras. Sulgege hetkeks silmad ja viige end mõttes sellesse tulevikuhetke, tunnetage, kuidas te võiksite end siis tunda. Proovige mõelda mitte sellele, mis teil on vaid sellele, mis te ise teete, kes on need inimesed teie ümber. Kujutlege ühte päeva oma tulevasest elust. Kas teie praegune suhe pigem toetab seda ideaalpilti või pigem seab selle saabumise kahtluse alla?
Muresid ja halbu mõtteid ei ole alati võimalik endast päriselt eemal hoida. Elus ongi nii positiivseid kui negatiivseid sündmusi, seega nii positiivseid kui negatiivseid mõtted on normalsed. Muresse võiks suhtuda mitte kui luupainajasse vaid kui lendavasse liblikasse, mis korraks su juurde tuleb, et siis jälle koos tiivalehvitusega kaugemale kanduda.
Oma valikute ja suhtumise eest saate vastutada vaid teie, ka oma vajadustest saate kaaslasele teada anda vaid teie ise. Koos saate te arutada ja teha kokkuleppeid, kuidas teie ühine elu peaks kulgema, kellega ja millal ja kui palju suhelda, kuidas täpsemalt raha kulutada, mida koos ette võtta, kui palju on n.ö. oma aega ja kui palju on “meie aega” jne.
Ei ole võimalik teha ainuõiget valikut, sest seda ei ole kunagi olemas. On võimalik teha valik ja siis hakata seda n.ö. elama, ise rohkem oma valikusse panustades, sellele pühendudes, selle nimel tööd tehes. Nii kasvab ka valiku väärtus. Kahtlused, mis närivad hinge, ei kao kuhugi, kui te ise ei otsusta neid kaotada. Kusjuures, te ei saa kindlalt teada, kus või kellega te olete 10 aasta pärast, kuid, kui otsustate oma kahtlustest ja muremõtetest loobuda, saate need 10 aastat elada hetke nautides, mitte seda mürgitades.
