Väga raske on alustada selle välja rääkimisega. Lugu siis järgmine:
Mul on olnud ilmselt niikaua kui ma olen elanud, probleem sellega, et vajan palju tähelepanu, silitamisi, kallistusi ja sexi, et tunda ennast turvaliselt ja õnnelikuna. Tegelikult kui nüüd mõelda, siis mulle täiesti piisaks kui korra nädalas saaks sexida ja korra nädalas rahulikult omavahel lähedaselt rääkida ning igapäevaselt võiks olla mõni kallistus, musi või käe ümber panemine. Seda kõike mul paraku ei ole, korra kuus heal juhul mees soovib sexida, emotsionaalset ja muud lähedust ei ole. Selline asi ajab mind kohe kangesti seda kõike mujalt otsima. isegi kui ma kodus pingutan, et ise olla mehega ka lähedasem, saan ma nii palju blokeerimist, et kipun sulguma endasse ja elan siis ennast mujal välja. Mees ei ole huvitatud minuga asjade arutamisest, pigem lükkab mind eemale, manipuleerib lastega (lapsed täiesti fännavad teda, sest nemad saavad palju tähelepanu temalt). Ma olen igate pidi kõrvale jäetud. Viimane intsident pani mind väga palju kahtlema, kas sellest suhtest üldse asja saab (pean ka mainima, et suhe on äärmiselt tuline olnud, palju mõõnasid ja palju tõuse. Muidu koos on meil igati vahva, kui oleme sõbrad ja teeme igasuguseid vägevaid asju koos või kui me perega midagi koos teeme) . Juhtus siis selline asi, et hommikul koristasin tube ja asju ennem tööle minekut ning mees ärkas pohmakaga (olin teda veel pohmakaga poputanud, üle pika aja ta sõbraga võttis ja veetsid sõbra õhtu koos, selle vastu pole mul midagi. Ikka vahepeal tore vabalt võtta). Mees juba hommikul hakkas jorisema asjade kallal, no ma siis ütlesin talle, et ärgu parem alustagu, et tal on pohmakas. Mõne aja pärast ikka alustas (õnneks mul ei olnud suuremat poissi kodus, tal on teine isa ja praegune mees on olnud 4 aastat tema kasuisa), keeras ennast mingi suva koha pealt ülesse ja hakkas sõimama, et mu suurem poiss on krants jne. Selle sõnavõtu peale sain ma tigedaks ja ütlesin, et "mitte kunagi sa minu lapse kohta nii ei ütle, sest nii ei räägita" ja ta ütles veel. Andsin talle põsele laksuja ütlesin, et ta lõpetaks. Tema läks aga veel rohkem hoogu, muudkui krants krants ja sinna juurde veel kõik muud pahad jutud ka, andsin teisele poole põske ka laksu ning tema selle peale virutas mulle täie jõuga hoobi vastu pead. Nüüd on möödas juba mõned päevad, pole temaga rääkinud ja ta mängib solvunut nagu ma oleks ma ei tea mida temaga teinud ja et ma olen süüdi ja jube ja rõve ja paha naine ja ei allu ja ei kuula ja räägib lastele ka minust halba. Kui me lahku läheks, siis ta tahaks mult ilmselt pisema lapse ka ära võtta. Pidev selline hirmutamine. Ja ausalt öeldes olengi ära hirmutatud, lähedust ju pole, midagi pole...ongi tunne, et võta see laps ja ma võtan enda suurema lapse (mis sest et vennad on täiesti kokku kasvanud ja sukk ja saabas) ...mind haarab tunne, et ma suudan vaid üksi koos elada ja võibolla armukest pidada, kes vahepeal siis mulle mingil määral rahuldust ja lähedust pakub.
Mul mees on ka varem maininud, et ta ei usalda mind, sest ma jäingi juba petmisega vahele ka, samas ei usaldanud ta mind suhte algusest peale ja mees ütles, et tal on üldse usaldamisega probleeme. Veel mainib ta vahepeal, et ma surun ta alla ja siis ta ei saa peres boss olla. Kas tõesti siis boss tähendab hirmuvalitsust? Peksu ja alandamisega?
Ma ei tea enam mida teha, kuidas jätkata. Perenõustamist kardan ka, et äkki ei ole inimene kes meiega tegeleb piisavalt advekaatne ja tugev, siis mees ei kuulaks teda ja kõik oleks veel rohkem lörris. Konsultatsioonid on ka nii hirmkallid, et pere rahakott jookseks suhteliselt kiirelt tühjaks
Kirjeldate oma suhet, kus käib vägikaikavedu ja võimuvõitlus. Mees soovib tunda end autoriteedina, teie vajate intiimsust ja lähedust. Hetkel olete mõlemad rahulolematud ja pingeolukorras väljendate end läbi füüsilise ja verbaalse vägivalla. Teie kirja põhjal võib järeldada, et teile on harjumuspärane olla uuriv oma vajaduste ja ka suhte osas tervikuna. Usun, et see on suur ressurss, kui probleemses situatsioonis saab säilitada oskuse vaadata olukorda justkui natuke kõrvalt.
Agressiivsus on üldiselt normaalne ja neutraalne eluenergia, mida suunataks elu erinevatel etappidel erinevate eesmärkide teenistusse. Agressiivsus on ka reaktsioon heameeleallika kadumisele ehk pettumusele. Agressiivsus on teatud mõttes teade kellelegi, kes peaks seda vastu võtma ja mõistma. Seega on tegu teatavat liiki kommunikatsiooniga. Kuigi eneseteadlik täiskasvanu võiks olla kontaktis oma tunnetega ja mõista oma igapäevaseid pettumusi konstruktiivsetesse teisi inimesi mittekahjustavatesse käitumismustritesse suunata, oleme me ikkagi tihtipeale üsna haavatavad ja käitume täiesti terve mõistuse vastaselt. Nii laetaksegi oma frustratsioon maha vägivallaga teise inimese vastu, teist inimest kahjustades. Seda eriti siis, kui niiviisi on tavaks olnud tegutseda ka päritoluperedes. Kuigi suuremas plaanis on vägivald pea alati abituse väljendus, on teise inimese kahjustamine siiski ebanormaalne ja see tuleks lõpetada.
Teile võib tunduda, et eelnev jutt on teoreetiline, aga teil on praktiline olukord ja sasipundar, mis vajaks lahendust. Paraku on nii, et kui selle kujunenud situatsiooni lahtiharutamisel jääda n.ö. kinni toimunud tegevuste, s.h. löömiste, ütlemiste jms. juurde, siis võidakse küll saavutada mõningane kodurahu, kuid tõenäoliselt suhtes valitsev rahulolematus ei kao. Ainus võimalus on juhtunu osas n.ö. uks sulgeda ja hakata leidma lahendusi teineteise vajadustest lähtuvalt. Sinna juurde käib ka partnerite motivatsioon iseennast ja oma vajadusi tõeliselt tundma õppida. Mõnikord võib selguda, et deklareeritud vajadusel on mitu kihti ja seal päris all on hoopis midagi üsna teadvustamatut. Rahulolu suhtes tekib siis, kui partnerid just neid üksteise sügavamaid vajadusi aktsepteerivad ja on valmis mõistuse tasandil ka teatud kompromisse tegema.
Kui kodus valitsev õhkkond on vastastikusest solvumisest tulvil ja kogu aur läheb juhtunu ventileerimise peale, siis võib olla ikkagi asjakohane võtta appi perenõustaja. Perenõustajad jälgivad, et tulised tunded saaksid välja öeldud, kuid neist saaks ka edasi minna. Nõustajad on orienteeritud olema tundlikud just esmapilgul varjatud ebakonstruktiivsete käitumismustrite või teadvustatud ning ka teadvustamata vajaduste nähtavale toomise osas. Siis on ka sõlmitavad kokkulepped pidavamad.
Usun, et kõik meil tegutsevaid ja Eesti Pereteraapia Ühingusse kuuluvad perekonnapsühhoterapeudid on oma ala professionaalid. Siiski on tõsi see, et võimalus muutuseks on kordades suurem, kui kontakt nõustajaga on hea. Nii nagu päris eluski, kõik inimesed lihtsalt ei sobi meile, ei mõju ka kõik nõustajad kõikidele paaridele sarnaselt. Paraku oleks ju kurb, kui kartuses broneerida aeg teie jaoks mittesobiliku terapeudi juurde, võtate endalt selle võimaluse päriselt.
Kuigi suhted peres on üks suuremaid laste ja täiskasvanute terviseriske, on perenõustamine meil kahjuks siiski tasuline teenus. Kui ei ole tegu päris akuutse situatsiooniga, siis soovitatakse nõustamist keskmiselt 1 kord kuus, et uued harjutatavad käitumismustrid saaksid oma koha leida. Seega tõenäoliselt on piisava motivatsiooni korral võimalik leida perenõustaja üsna mõistlike kulutustega. Suurem vaenlane pere rahakotile on pigem see, kui partnerite või ühe partneri motivatsioon nõustamiseks või ka iseenda käitumises muudatuste tegemiseks, on madal või puudub üldse.
