Alustan algusest, oleme noormehega peaaegu 2 aastat koos olnud. Eelmise aasta sügisel läks ta sõjaväkke 8 kuuks ja nüüd hiljuti sai reservi. Selle aja jooksul juhtus palju, minu elu muutus drastiliselt. Kuna tema sai mul väga harva külas käia, siis tunded lihtsalt kadusid tasapisi. Pean tõdema ka seda, et ma suudlesin teist meest. See oli küll tähtsusetu ja selle inimese vastu ei tunne ma mitte midagi ja põhjendasin seda suudlust sellega, et mul oli väga raske aeg sel ajal, kui mees sõjaväes oli, ja ma otsisin vaid lähedust. Tegelikult nii ka oli. Poisile ma seda rääkinud pole, ei taha talle haiget teha, aga sõjaväes oleku ajal oleme nii palju tülitsenud ja ma ei näe teda enam nii atraktiivsena nagu kunagi nägin. Ma vist pole enam armunud, on nii?! Kaaslane on tegelikult tohutult hea südamega ja tore inimene. Teist sellist meest võtta lihtsalt pole. Terve selle sõjaväe aja olen teda sõimanud ja temaga tülitsenud, kuid tema pole midagi vastu öelnud. Olen tahtnud ka lahku minna, kuid ta on öelnud, et ootame, kuni sõjaväest tagasi saab. Nüüd on ta tagasi ja selliseid tundeid nagu suhte alguses pole enam. Olen temaga nii tujukas, solvan teda igal võimalikul moel. Kuid ma tunnen, et ta on ikkagi samas mulle väga kallis ja ma hoolin temast väga. Siiski, ma ei näe teda vist kõrval vanaduspõlves. Mida ma küll tegema peaks, endal on mõistus täiesti otsas...
Ma ei tea, kui palju olete oma suhtele teadlikult lähenenud, näiteks küsinud endalt: milline on see suhe, milles ma üldse soovin olla? Milline on elu, mida soovin elada? Millisteks kompromissideks olen valmis? Mis on see, millega ma ei lepi? Kas ma tean, millised on vastused samadele küsimustele minu partneril? Ehk peaks uurima iseend sellest aspektist, mis selles suhtes ei rahulda ja mis – vastupidi – koos hoiab. Teatav ühine platvorm arusaamades ja väärtustes võiks ju samuti olla – kas olete seda üheskoos arutanud?
Suhte õnnestumiseks on igal juhul vaja kummagi pingutust, suhe ei püsi niisama. Kas on mõtet haiget teha? Ehk võiks uurida, mis sunnib nii käituma, mis on see pool, mis võiks teid koos hoida ja mis on ohtlikud kohad, mis teid pigem lahku tirivad? Siis on ka suurem võimalus proovida midagi teisti teha, ärritavad või ebameeldivad asjad jutuks võtta, arutleda ja teha kokkuleppeid. Suhe muutub, kui ollakse valmis midagi teisiti tegema, ei ole mõtet niisama naakuda.
Rasketest ja segastest asjadest rääkimine nõuab kannatlikkust ja läbimõeldust. Kui soovite seda teha, siis kõige parem on püüda partneriga vestelda siis, kui mõlemad olete rahulikud, ja hea oleks ka, kui eelnevalt oma peas paika panete, mida tahate öelda: millest tunnete kõige suuremat puudust, mis teid kõige enam häirib, milles näete väljapääsu jmt. Oluline on olla selles jutuajamises nii aus kui võimalik. Siis saate otsustada, kas kumbki oma eluga eraldi edasi läheb, või jätkate koos.
