Tere, kuidas toime tulla järgise olukorraga? Oleme oma elukaaslasega üle aasta tuttavad, elame koos. Temal on seljataga pikk suhe ühe naisega ja ka laps. Laps ei ela oma emaga enam Eestis. Minu mees on suhteinimene ja näen, et see ligi 20 aastat kestnud suhe on olulisim tema elus. Ometi on ta otsustanud minuga elada ja olla. Kõik, mis puudutab aga tema perekonda, ka lahus olevaid vanemaid ja poolõde ja venda, siis mind ta nendesse suhetesse ei pühenda. Käib neil külas üksinda (kuigi nad on teadlikud, et uus elukaaslane on olemas) Sätib kõik käigud nii, et läheb. Mind teavitab varakult, aga kaasa ei kutsu. Raske on sellest olukorrast üle olla. kuidas käituda? Ei tahaks ju ennast peale suruda ega sellest probleemi tekitada, aga see on minu jaoks raske. Kui ma olen justagu tema uus pere....paratamatult tekivadki ebakindlus ja mõtted, et tema jaoks oli pere vaid see, mis varem oli...meil ju ühist last ei ole. Armukadedus võtab nii maad. Mida saan mina mõelda oma aastakese suhtega kui eelmine oli ligi 20 aastat kestnud elu?? Kuidas mitte neid mõtteid endale lubada, armukadedust, ebakindlust.
Olete koos mehega, kes on siiani näidanud üles valmidust jagada teiega vaid ühte osa oma elust. Kuna mees on soovinud teid hoida oma päritoluperest eemal, muudab see teid ebakindlaks.
Inimestevahelisd suhted on tõepoolest väga erinevad. On klassikalisel peremudelil põhinevad kooselud, kaugsuhted, kus põhiliselt suheldakse vaid elektrooniliste vahendite kaudu, visiitabielud, kärgpere mudelil põhinevad suhted ja palju muudki. Kõik need koos olemise viisid on normaalsed just nii kaua, kui need tunduvad normaalsed olema mõlemale osapoolele. Kui mõlemad partnerid tunnevad, et isiklikud vajadused on niiviisi rahuldatud, siis küllap on ka suhe rahuldust pakkuv. Paraku on nii, et kuigi tihti arvatakse, et kaaslane peaks olema nii tark, empaatiline ja armastusväärne, et mõista teise soove ja vajadusi, on siiski igal inimesel endal vastutus teisele teada anda, millised on ootused suhtele, millega ta rahul ei ole, mis muret teeb ja millised vajadused on rahuldamata.
Kindlasti on 20 aastat kestnud kooselu väärtus omaette. Siiski ei ole see piisav argument, et teie peaksite end halvasti tundma. Soovitan teil eelkõige enda jaoks läbi mõelda, mis on teile suhte juures oluline, millised on teie ootused, millised on need tegevused, mida koos ja mida üksinda teha soovite. Mõnikord on abi, kui panete oma ootused punktide kaupa kirja. Iga punkti juures küsige endalt küsimus “Miks see mull oluline on?” Vastake iseendale ja küsige saadud vastuse kohta uuesti ”Miks see mulle oluline on?” Nii saate oma aimu oma sügamatest vajadustest ja nii leiate uusi võimalusi kompromisside tegemiseks. Kui on sobiv moment, siis andke oma kaaslasele teada, millised on teie ootused suhte osas ja võib olla on ta nõus oma isiklikest ootustest samuti rääkima. Ehk niiviisi arutledes leiate, et teie ootused langevadki üldjoontes kokku ja võib olla leiate ka võimalusi, et teha vastastikku mõningaid kompromisse. Kui räägite oma vajadustest, siis kasutage pigem mina- sõnumeid. Mina- sõnumid ei ole ründavad ja jätavad teisele piisavalt valikuvabadust ja ruumi. Te ei saa teha otsuseid oma kaaslase eet, te saate talle vaid teada anda, kuidas te end antud olukorras tunnete ja mida vajate. Edasine on juba kaaslase otsustada, kas muuta olukorda või mitte.
