mu elukaaslast pettis tema eelmine partner (3 a koos olid), mees andestas, tema sõnade kohaselt naine nuttis meest, kellega ta pettis lausa tema rinnal taga (naine jäeti omakorda petukaaslase poolt peale voodirõõme maha), lõpuks jäeti siis minu mees eelmise partneri poolt maha peale aastast jantimist, lubadusi, pingutusi. meie saime kokku aasta peale neid sündmusi, mõlemal oli süda murtud ja justkui leidsime koos õnne. no ja kuna südamed olid meil murtud, sai alguses südant ka puistatud ja valu välja elatud. see oli ehk viga? kõike ei pea latrama? igatahes, mida aeg edasi, seda rohkem see mulle meelde tuleb ja see on mu jaoks lausa kohutav, et mees andestas, et mees oleks vb siiani koos kui naine oleks nõus olnud (mitte valesti mõista - ma ei mõtle nii, et a la mina siis ei saakski mehega olla, vaid ma mõtlen nii, et ma ei saa aru, mismoodi sedasi üldse mõelda saab, et oleks sellisega koos? mina ei usu, et nuttes mehe rinnal teist inimest taga, et selline inimene on võimeline armastama, see on ikka jõletis pigem, et alandav on niimoodi üleüldse mõeldagi). ma tunnen, et see segab mul meest austamast - ma ise olen petnud ja petmine on ju tihti kiremöll, mitte mingi niisma õhkamise romantika. mul on kohutav tunne, et mu mees suutis sellist inimest paluda ja anuda. palun ärge öelge, et ma olen idioot, aidake kuidagi vabaneda sellisest mõttest, endal mul on ka kohutav nii mõelda. mul tekib tunne, et kui mees on niimoodi nõus pettumust ja kurbust taludes suhtes vingerdama, siis võib juhtuda, et meie suhe ka jõuab faasi, kus ta on puhtalt mugavusest kestma jäänud ja mees ei teeks sammugi, et mehelik olla (kusjuures ta on mehelik mees), välja murda, vaid istuks mõttetus suhtes edasi, peaasi, et suhe on. pluss see ka, et inimesed kipuvad endale haiget teinuid aupostile asetama, no et a la ta oligi rohkem väärt ja selle tõttu läks jne, jne. see on nii kohutav mõtteviis minu meelest - asetada paku otsa inimene, kes lihtsalt rebis su puruks? ning see madaldab minu jaoks minu postitsiooni - kes ma siis olen, et olen nö jäänud? ma ka ei taha sellise ludriga istuda, keda eelmine naine niimoodi solgutas. ma olen ka mingil määral õudne naine ja ma olen võimeline sama asja tegema, kui oma huvid mängus. ja see olukord kergitab minus selle loomuomaduse pinnale. vabandan veelkord, aga see teema häirib mind.
Kuigi alguses vajasite teineteist, et saada lohutust hingehaavadest, mis saadud eelmistest suhetest, on teid hakanud vaevama nüüd hiljem mõte, kas see mees, kellega end seote, on ikka see, keda saate austada ja armastada. Seejuures teeb teile haiget mõte, kui mees peab lugu naisest, kes teda halvasti kohtles, arvab, et te ei väärigi paremat, siis tõepoolest, kuidas saaksite teie end tema kõrval väärtuslikuna tunda.
Nii nagu ise juba hoiatasite, ei tahaks kindlasti anda teile hinnanguid ega silte, ega ka öelda, mida peaksite tegema või tundma. Mõistan teie segadust iseendas ja dilemmat selles, mida edasi teha. Usun, et suudate vastuse enda jaoks ise leida.
Kui püüda seletada, kuidas nii juhtub, et üsna arukalt analüüsivad inimesed siiski võivad ikka ja jälle sattuda mittetoimivasse suhtes, saavad haiget ja kordavad oma sarnaseid mustreid, siis sellel pole ehk samuti selget ja ühest vastust, sest tunded ei allugi seletusele ja ratsionaalsusele. Kui püüda siiski mingil moel seoseid leida, siis mõned neist ulatuvad lapsepõlve, st kiindumussuhte kujunemise aega. Kuivõrd laps sai tunda, et teda väärtustati, hooliti temast selline nagu ta on, aktsepteeriti tema piire, armastati tingimusteta, märgati, tunnustati jne. Lapsele on ju esimeses lähedussuhted niivõrd olulised, et ta kiindub ka siis, kui teda vahel ka lihtsustatult öeldes vahel ka halvati koheldi, allasuruti, karistati, alandati, ignoreeriti vms.
See jutt ehk aitab mõista ja mitte hukka mõista neid, kes lubavad end mittelugupidavalt kohelda – nad ei pruugigi seda nii halvaks pidada, see on kahjuks harjumuspärane või nad ei ole saanud kaasa oskust enda eest seista, piire seada, kiinduda turvaliselt.
Nii ei saa ka keegi teine öelda, mida keegi tundma peab, kellega suhet luua on õige, keda armastada. Kui teie tunnete, et suhe ei toimi, ei saa mehest lugu pidada, ei tunne end väärtustatuna, siis usaldage oma sisetunnet. Kui on midagi, mis on vaid arusaamatus ja saab suhtesse tuua rohkem avatust ja usaldust, siis tasub kindlasti seda teha. Loota aga, et teine inimene muutuks oma olemuselt, see oleks ebarealistlik. Küll aga võib vahel kasu olla eneseanalüüsist, paariteraapiast, kui on piisavalt motiveeritust suhte nimel vaeva näha, et seda toimima saada.
Nüüd ongi teile endale mõtlemiskoht, kas see, mis teid praegu häirib, on muudetav või ei, kas saab omavahel arutledes jõuda nö uue kvaliteedini suhtes või mitte.
