Kuidas suhtuda sellesse, et elukaaslasel lihtsalt "juhtub" suhtes olles selliseid asju, et käitub kaaslase suhtes haavavalt ja mõtlematult? Näiteks flirdib kaaslase (minu) selja taga oma endisega, minnes kaasa tolle jutuga, et küll need vanad ajad (ehk seks) olid alles head jne ja hiljem tunnistab oma sõbrale, et oli plaanis sellesama endisega mind petta, aga ühe tühise põhjuse pärast (nimetatud põhjuseks ei olnud suhtes olemine) ei teinud seda. Hiljem räägib mulle, et see oli lihtsalt lõõpimine ja tal ei olnud tegelikult plaanis mind petta, aga tundsin end ikkagi reedetuna. Edaspidi on mõtlematult valetanud ja minu eest olulisi asju varjanud ja mu tunnetega mänginud... aga palunud lausa nuttes andeks ja öelnud, et käitus mõtlematult ja ei tahtnud haiget teha, tahtis vaid mulle endast paremat muljet jätta nende valede abil, millest ma saan isegi aru...aga nende valede tagajärjed on olnud kohati väga tõsised, lausa minu tervisele ohtlikud. Ka on öelnud asju, mis lihtsalt väga haiget teevad, aga samuti on põhjenduseks olnud see, et ei mõelnud enne kui ütles, kahetseb, et haiget tegi ja püüab paremini. Kui tükk aega on olnud n-ö rahu majas, tekitab jälle esimesele näitele sarnase olukorra - flirdib mitmeid kuid mu selja taga ühe teise neiuga, kes on temast väga huvitatud (ehk tegu ei ole lihtsalt sõbraliku flirdiga). Mees nägi, kuivõrd valus oli minu jaoks see esimene juhtum tema eksiga, aga ütles, et seekord oli hoopis teistmoodi, seega ei tulnud ta selle peale, et kui ma sellest teada peaks saama, see nii haiget võib teha. Vabanduseks on taas olnud, et ei tahtnud mulle haiget teha, ei mõelnud selle peale, mis see meie suhtele teeb ja püüab edaspidi selliseid asju vältida. Täna aga murdusin ja ütlesin, et mul on see usalduse pidev taastamine hakanud liiga raskeks muutuma ja tahaks olla temaga nii, et ma saaks kindel olla, et varsti jälle mingit sellist hoopi ei tule. Oleme koos olnud pea kaks aastat ja tahaksin end temaga lihtsalt turvaliselt ja kindlalt tunda. Mees aga tunnistas, et ta küll tahab, et meil selliseid jamasid enam ei tekiks, aga ta ei julge lubada, et ta saab nii, et mulle jälle kogemata haiget ei tee. Ta ei taha mulle üldse haiget teha, aga tema sõnul tal lihtsalt juhtuvad sellised asjad ja ta ei saa sinna midagi parata.
Nüüd mõtlengi, kes enda kallal töötama peaks? Kas ma peaksin lihtsalt paksema naha kasvatama (mulle on kliiniline psühholoog öelnud, et olen ülitundlik, seega võtan kõike rohkem südamesse) ja leppima sellega, et mees lihtsalt ei oska teistmoodi ja teebki kogemata haiget...või peaks mees kellegagi sellest rääkima ja end kuidagi parandada püüdma? Ta mainis, et on üritanud ennast muuta, aga see ei toimi.
Rääkisme täna ka lahkunimekust, aga kumbki ei taha teineteisest lahti lasta (mainin igaks juhuks, et nende "äparduste" vahepeal oleme teineteisega õnnelikud ja rahul) ja loodame, et saame kuidagi ikka korda, aga on just küsimus, kellest alustama peaks.
Paarisuhte puhul on küsimusele, kellest alustama peaks, selge vastus: paarisuhtest.
Paar on ikka teineteise mõjuväljas, ja kuna ringil pole algust, siis on raske tuvastada, kust on pärit algne mõju. See on nagu lastegi arusaamatuste puhul: vanemal ei ole vaja selgitada, kumb laps on süüdi, vaid uurida, mida kumbki vajab ja millised tunded (mille varjus on katmata vajadused) käivitavad haigettegevat (olgu füüsilist või vaimset) käitumist. Nii on teilgi kahel vaja uurida seda, mis tekitab ja hoiab alal seda mustrit, milles paistate ringlevat: olete õnnelikud ja rahul, siis aga käivitab "miski" olukorra, kus mees justkui "teeb haiget" ja teie justkui "saate haiget".
Mõtlemiseks pakun: kui teie ei saaks haiget - ei oleks nii tundlik - kas see hoiaks ära mehe teie poolt kirjeldatud käitumisi või hoopis rohkendaks neid? Kui mehe käitumine ja teie järgnev reaktsioon ei oleks teie suhtes probleem, mis oleks probleem siis? Kas on veel midagi, millele reageerite sama tundlikult? Kui mees ei teeks nimetatud haigettegevaid käitumisi, mis teile siis haiget teeks?
Suhte sees on palju vastastikkuseid mõjutajaid. Arusaam suhtes olemise viisist, sellest, mis on üldse lähedus, mida suhtes tohib teha ja mida mitte, mis lõhub suhet ja mis hoiab suhet - need on paari sees tihti erinevad ja erinevus ilmneb pigem käitumise kaudu, kui paar samast asjast n-ö teoreetiliselt räägib, siis on sarnane mõtteviis kuidagi rohkem olemas. Varaste suhete mõju, elukogemuse mõju, eelnevate suhete mõju, keskkondlik mõju (nt millised suhteid n-ö harrastatakse sõpruskonnas)... mõjutajaid on palju. Oluline on uurida võimalikult paljusid erinevaid mõjusid ja seda, kuidas need mõjud kombineeruvad. Asju rohkem lahti rääkides, jälgides ise oma suhet (nt mis käivitab suhet lõhkuvaid käitumisi, ja kas need 100% lõhuvad, või aitavad ka lähendada, kui kriis möödas jms), saate ka ehk paremini pihta sellele, miks on teie suhtes seesugune korduvus.
Soovi korral saate seda teha ka paariteraapias.
