Mu mure on üsna labane. Olen pea kolm aastat suhtes olnud, minu jaoks on see suhe esimene, mu noormehe jaoks aga päris mitmes (kokku lugemiseks oleks vaja kaht kätt). Tean juhuslikult, et ta on kõikides oma varasemates suhetes oma tüdruksõpradele üsna varakult, st pärast paari kuud, armastust avaldanud. Meie suhtes ei ole sellist asja veel aga toimunud. Kunagi oli meil sel teemal arutelu või õigemini tundis ta, et peab mulle selgitama, miks ta enam armastust ei avalda - põhjuseks oli see, et see muudab suhte liiga ametlikuks, liiga tõsiseks. Mõnikord tuleb mul kaaslasega koos olles peale ääretult suur hellushoog, kui tunnen, et mu tundeid väljendaks vaid seesama lihtne "ma armastan sind", aga ma ei julge oma tundeid sel viisil väljendada. Kardan, et ta tunneb end aheldatuna, ahistatuna ja sellega saab meie suhe läbi. Teisest küljest tunnen end veidi kummalisena, sest meie suhe on tema jaoks olnud kõige pikem tema suhteajaloos, seega loogiliselt võttes vist üsna tõsine... aga millegipärast pole ma ikka väärt seda, et mulle armastust avaldataks. Tean, et see on kõigest sõna, tean, et teod loevad rohkem, aga ma ei mõista, miks olid teised neiud tema jaoks seda sõna, seda suhet ametlikuks tegevat sõna väärt, aga mina ei ole. Ilmselt kõlan väga isekalt, sest tekstist kumab välja ainult "mina" ja "mina", aga tunnen end tõesti ebakindlalt ja vähem väärtuslikuna kui mu kaasa eelmised neiud. Kas oleks võimalik seda teemat kuidagi oma kaaslasega arutada, nii et ta ei tunneks end nurka surutuna ja et see ei kõlaks kui mingi nõudmine, et ta peab mulle ütlema, et armastab mind? Kogu see olukord paneb mind tundma, et meie tundeskaalad on selles suhtes erinevad - pean end pidevalt tagasi hoidma, et talle mitte armastust avaldada (muidugi näitame teistmoodi hoolivust üles jne), sest ta on oma varasemate väljaütlemistega jätnud mulje, et kui suhe liiga tõsiseks läheb, tunneb ta end aheldatuna.
Ma nõuan oma kaaslaselt ilmselt liiga palju, aga võib-olla olen ma lihtsalt segaduses ja ei mõista, miks mõnes kolmekuulises suhtes armastust avaldatakse, aga kolmeaastases suhtes seda välditakse.
Olete mures ja segaduses armastavate sõnade ja armastavate tegude osas. Tundub, et armastavate tegude ehk armastuskäitumiste osas te ei muretse: teie mees käitub nagu armastav kaaslane, ent teie soovite kuulda ka armastavaid sõnu, seda enam, et teil on teadmine, et mees eelmises suhtes armastust avaldas.
Ühelt poolt - ja see peaks olema rahustav pool - on nii, et armastus ongi tegusõna, sest sõnadest ei piisa. See tähendab, et armastades ma käitume armastavalt, ja on väga oluline, et paarisuhtes olles teaksime, mida teine armastavaks käitumiseks peab. Enamasti me ootame teiselt just sellist käitumist, mis meie enda arvates armastuskäitumiste alla kuulub, ja juhtub sedagi, et üks käitub enda arvates armastavalt, kuid teine seda armastuskäitumiseks ei pea ning seega armastavat sõnumit teise käitumises näha ei oska või on see tema arvates vähene-tühine. Siin tõuseb abi, kui neist asjust omavahel rääkida.
Teisalt on mõistagi loomulik oma tunnetest ka rääkida, ent see ei ole sugugi kerge, ja põhjuseid võib olla erinevaid ja erinevalt kombineeruvaid. Kindlasti on üks oluline mõjutaja varane kasvukeskkond, aga ka elu jooksul, suhete jooksul saadud kogemused, kokkukorjatud pluss- ja miinusmärgiga kogemused-mälestused, hoiakud, arusaam suhtest üldisemalt. Armastavad sõnad võivad kaotada oma väärtuse - sellekski on omad põhjused, olgu siis, et neid on liialt lihtsalt kasutatud, selle sõna sügavasse tähendusse süüvimata, või neid on palju kuuldud - aga need on olnud katteta, kuna armastuskäitumiste vähesus või puudumine ei kinnita neid.
On arusaadav, et te oma mehest hoolides püüate käituda nii, et ta ei tunneks ennast sõnadest ahistatuna, kuid samas ei tohiks te ahistada ka iseend. Täiskasvanu juurde kuulub suutlikkus vastutada oma tunnete, sõnade ja tegude eest. Teie ei saa võtta vastutust selle eest, kuidas teie mees ennast tunneb, kui olete talle hellushoos armastust avaldanud. Teie vastutate oma sõnade eest, tema vastutab nende vastuvõtmise eest. On lihtsalt lugupidav jätta see vastutus oma partnerile, mitte eeldada, et ta sellega toime ei tule. Nõnda siis julgustan teid seisma enda eest, selle kaudu ju näitate, et teie võtate oma armastust tõsiselt ning ootate seda ka partnerilt.
