Tüli majas ,kuna naine ei allu mehe korraldustele ja ei oska last kasvatada nii nagu peaks.Elatud on selliselt omajagu aastaid ja naine ei jaksa enam vaid vajab rahu ning üksindust.Kriitika käib absoluutselt kõikide isegi kõige vähem tähtsate asjade kohta.Ise samas viimseni räpakas mees ,kui veel olla saab.Kannatajaks on laps kes on nagu bumerang ühe ja teise vanema vahel.Mis saab temast ja tema psüühikast ,kui nii edasi läheb.Pigem siis läheb lapse ema minema ja saavad isa ja laps kenasti koos elada.
Olete mures oma pingelise suhte pärast ja et selle pinge all kannatab ka laps. Siin on tõesti vaja lahendust. Kui lapse isa-ema rahunevad ja oma suhte paremasse tasakaalu saavad, rahuneb ka laps.
Tülidesse ja eriarvamustesse võib suhtuda kui suhete regulaatoritesse. Kui väsitavad tülid ja arusaamatused aina kestavad ja teravnevad, on selle üks sagedasi põhjusi see, et pole jõutud ühisele kokkuleppele olulistes kooselu puudutavates aspektides. Kooselu on ju nii mõneski mõttes kohandumine, püüd teineteise mõistmise poole, ja üks hea suhte tunnuseid on kindlasti ka tundlikkus teise vajaduse vastu. Kui üks partneritest ei soovi teise vajadusi-ootusi respekteerida, ongi kaks võimalust: kas tülitsetaksegi kogu elu või minnakse pettunult lahku.
Suhtes on hädavajalik öelda välja see, mida teie mõtlete, tunnete, vajate ning lasta sama teha ka teisel. Ei tohiks toppama jääda selle juures, kui teine lihtsalt ütleb, et on rahul või ei soovi teemat arutada. Rääkimata ei saa midagi selgemaks. Kuulamata ei saa teisest aru. Ja rääkida ning kuulata tuleks seni, kuni jõutakse teineteise mõistmiseni ja sedakaudu ka kokkulepeteni. Suhe ei ole kindlasti midagi sellist, mida peaks välja kannatama. Suhte sees on küll kannatusrikkaid aegu (suhtekriisid), kuid neis tuleks püüda lahenduste poole. Kui kummalegi sobivaid lahendusi ei leita, kui mõistmist ei leita, on mõistlik tõsiselt kaaluda suhte jätkusuutlikkust. Vajadusel saate pöörduda ka paarinõustamisse.
