Probleem selles,et lapse isaga pole kuigi head suhted enam ja leian ise ,et olen ka emana läbikukkunud.Sisetunne ütleb ,et peaksin elama eraldi ja üksinda aga miski paneb mind ennast selles süüdi tundma ja samas ka häbi ,sest tavaliselt ei loobu ükski ema oma lapsest ,kui ta just alkohoolik ,narkomaan või muu selline pole.Lihtsalt ei ole seda õiget tunnet ,mis mind lapsega koosolemises seoks.Paraku näen ,et isa ja laps sobivad omavahel ülihästi ja ise olen justkui kõrvalejäetud.Tahtmine samas iseenda elu ümberkorraldada ja mõnusat üksindust nautida.Lapse isa väitnud ,et kui tema oma elu peaks ümber korraldama jällegi ,siis soovib ,et ta saaks täieliku hooldusõiguse.Selle vastu mul samuti pole midagi ja hoopis vastupidiselt sujub lapse elu tema isaga palju paremini ja ta on ka vastutustundlikum ,kui mina.Kõige enam aga häirib see ,et tutvusringkkonnas hakatakse nö "sõrmega näitama" ,et " vaat milline rongaema ,ei hoolinud lapsest jne."Ma hoolin lapsest aga ma lhtsalt ei sobi teda kasvatama.Samas põen kroonilist depressiooni,mis omakorda võib aeg-ajalt minu töid ,tegemisi häirida ja kõige raskem variant ,kus ma ei suuda enam iseendagi eest hoolitseda.Seepärast oleks vaja teha koheselt otsustavad sammud oma elus ja ,mis oleks lapsele parimad.Mis oleks Teiepoolne soovitus mulle.Lugupidamisega.
Tundub, et vajate spetsialisti, kellega saate oma olukorda analüüsida ja arutada. Kirja teel on väga raske nõu anda. Palun helistage alustuseks Lasteabi infotelefonile, mis töötab ööpäevaringselt - nemad oskavad teid aidata või edasi suunata: 116111
