Tere.
Küsin kõrvalt seisjana nõu, kuidas all pool kirejeldatud last ja isa aidata saaks.
Käsil on lahutus. Lapse alaline elukoht on ema juures. Mingit suhluskorda pole paika pandud. Tegemist on kooliealise lapsega. Ema määrab oma soovide järgi lapse ja isa kohtumisi.
Kui jõuab kätte see aeg, mille laps peaks kokkuleppeliselt isaga veetma. Ja laps telefonis ka isaga õhtul kenasti räägib kokkuleppest. Siis hommikuks on lapse vastus, et ta kardab isa juurde tulla. Küsimusele mida ta kardab, vastab laps ei tea.
Mul on kahtlus, et ema manipuleerib lapsega. Kas võib olla variant, et ema on last kuidagi hirmutanud, et isa juures ei ole sul hea? Sest see aeg, kui laps on olnud isa juures, pole jälge mingist kartusest, hirmudest. Pigem on probleem, et kui ema juurde tagasi mineku aeg käes, siis laps lihtsalt ei taha minna isa juurest ära. Kõrvalt vaatajana on nimetaksin isa lausa isade musternäidiseks, sellist pühendumist oma lapsega tegelemisel ei ole mina just palju kohanud.
Kahjuks ei ole ema nõus kuidagi isaga seda teemat arutama. Tema ei näe siin probleemi.
Kuidas ja mil moel, saaks seda isa ja last toetada? Vabatahtlikult ei ole see ema nõus minema ühegisse pereteraapiasse, sundida teda selleks ju kuidagi ei saa. Aga mis ja kus oleks siis lahendus?
Kannatajaks on ju laps.
Kirjeldate oma muret kõrvalseisjana- näete, et lahutavas peres puudub veel selge ja paikapandud suhtluskord isa ja lapse vahel.
Laps vajab suhet nii isa kui emaga. Kui ei elata enam koos, siis lahuselaval vanemal on õigus ja kohustus osaleda lapse elus ja arengus.
Võiksite soovitada isal ühendust võtta elukohajärgse omavalitsuse lastekaitsespetsialistiga (kui seda pole, siis sotsiaaltöötajaga), kellele saab isa oma muret jagada ja abi küsida. Lastekaitsespetsialisti igapäevatöö hulka käib ka just selliste juhtumitega tegelemine. Lisaks võib isa pöörduda sinna sooviga saada perelepituse teenust (lastekaitsespetsialist hindab mehe vajadust saada vastavat teenust).
Perelepitusteenuse raames aitab lepitaja saavutada lahutavate või kooselu lõpetanud vanemate vahel kokkulepe nende alaealise lapse elukorralduse, elatise maksmise või muude lapsega seotud vanema õiguste või kohustuste suhtes. Antud juhul siis selged kokkuleped isa külastuskordade osas.
Perelepitaja juhib kindlaks määratud konfliktilahendusprotsessi, mis on suunatud osapoolte huvide väljaselgitamisele ja võimaliku kokkuleppe saavutamisele osapoolte vaidlusküsimustes.
Peamised vaidlusküsimused perelepituses on laste hooldamise, kasvatamise, ülalpidamise või elukohaga seonduvad küsimused, samuti suhetekonfliktid, mis võimaldavad kokkuleppeid.
Perelepitus on alternatiivne viis erimeelsuste lahendamiseks, selle aseme, et minna kohtusse.
Kuna antud olukorras, kus lahutavate vanemate tunded ja reaktsioonid on (sageli) vastastikku negatiivsed, jääbki kahjuks kannatajaks pooleks kõige nõrgem, ehk siis laps. Siinkohas tulebki appi aga lastekaitse.
