tere!
Mure selline ,et ei suuda oma elukaaslasest,kes tahab lahku minna,enam lahti lasta.Ma ei suuda,et ta tahab ära minna ja ei ole tänaseni tal seda teha lasnud.Tema väitel on ta huvitatud ainult lapsest,kuid minu unistus on perekond ja sellest oleks pidanud mees ammu enne lapse sündimist jutuotsalahti tegema.Tänaseks on kooselust saanud selline nädalavehetuse visiit lapse juurde ja isegi siis on tal lapse jaoks vähe aega ,sest mina ,kui siis naine,keda ta enam ei taha,segavaks teguriks.Vahest endalgi häbi,et nagu mingi teismeline ,kes oma iidolist sisse võetud ja kelle pärast jääb isegi o´ma elu elamata.Tänu sellele olen loomulikult närviline,kohati depressiivne .Lapsele on samuti olukord piinav ja mõistmatu.Kuidas edasi ei tea,sest ühtegi teist inimest oma ellu pole tänaseni suutnud lasta ,sest tunded ainult ühele.
Teie ja teie elukaaslase või praeguseks juba endise elukaaslase vaated ja unistused elule ja kujunenud olukorrale on erinevad.
Kui meie kõrval on olnud kaaslane, partner, teine inimene, kellega arvestada ja kellele loota ning kellele omalt poolt soojust ja tuge pakkuda, siis sellele inimesele oleme andnud justkui tükikese iseendast. Ükskõik, mis põhjusel suhe katkeb, siis kaasneb sellega valu, pettumus, süüdistused ja emotsionaalne ebastabiilsus. Mõnikord on valu nii suur, et tundub, et seda ei ole võimalik välja kannatada. Haiget saamisest on võimalik toibuda, kui anda endale piisavalt aega. Aega selleks, et terviklik mina saaks jälle taastuda. Nii ei peagi kohe n.ö. lahti laskma. Pealegi, kui teie paarisuhet ei ole võimalik uuesti n.ö.korda teha, jääb teie suhe lapsevanematena kestma elu lõpuni. Võiksite võtta endale piisavalt aega, et arutleda, miks asjad on läinud just nii. Suhe ei ole kunagi ühepoolne. Vastastikku mõjutatakse üksteist käituma ja reageerima. Tegelikult isegi kokku saadakse just sel põhjusel, et oleks võimalik läbi elada mingil põhjusel vajalikke, tõenäoliselt lapsepõlvest pärit tundeid. Oleks hea, kui saaksite oma olukorda arutada mõne kainelt mõtleva sõbrannaga või psühholoogiga, kellega koos saaks tekkida klaarim pilt olukorra üle. Nii saaksite ajapikku liikuda eitamise faasist, “miks küsimuse” faasi. Kui uus suhe tekib liig ruttu, siis suure tõenäosusega ei ole võimalik saavutada selgust ja samade vigade vältimist.
Te saate muudatusi teha vaid iseendas ja oma vaatenurga muutmises. Kaaslasele saate edastada oma sõnumi, kuidas te end tunnete ja mida sooviksite. Ehk tasuks pakkuda ka konsultatsioone nõustajaga. Teie kaaslase otsust ei saa te kahjuks rohkem oluliselt mõjutada. Otsustamine on juba tema valik.