Armas inimene,
olen täiesti ummikus ,palun abi.
Olen ema ja näen kuidas mu poeg kannatab- käes on abielu lahutus. Ma ei süüdista ei minijat ega poega aga väga valus on. Näen, et ta ei tule ise toime.
Lahku elamine algas juba kolm aastat tagasi. Kogu aeg kamandatakse ja oma arvamust pojal olla ei võinud. Abielludes andis ta täiesti oma elu naise meelevalda, isegi pangaarvet ei olnud. Pressing jätkus iga asjaga. Minia ei soov ka poja poolsete lähedastega suhelda me ei ole temale sobivad.
Võib arvata, et ämma jutt. Sama terror toimub ka 7.a pojaga. Teed nii nagu mina tahan ! Ja kui ei siis kisa kui palju. Poisil on tekkinud koolis probleemid käitumisega, kuulen ta kohta ainult halba, kiitust väga harva.
See selline lühi kokkuvõte.
Palun abi, kuidas neid aidata !
Kõrvalseisjana on sageli lihtsam näha, miks ja mille pärast teiste inimeste elu ei edene ja arvame end teadvat- mis on tekkinud probleemide põhjus. Kirjeldate emana ja kõrvaltvaatajana, kuidas teie poja paarisuhe laguneb ning kui halb mõju on pereemal teie meelest teie pojale ja lapseleapsele.
Antud olukorras ongi keeruline midagi ette võtta. Muidugi on teil õigus eksminiaga rääkida ja talle teada anda, mis teile muret teeb ja millist käitumist te ootate oma poja ja lapselapsega seoses- samas on ilmselge, et naine ei pruugi teid kuulda võtta (kui nimetasite, et minia ei soovi teiega suhelda) ja enesekehtestamine vaid õli tulle valab.
Oma vajaduste eest peab selles suhtes seisma ennekõike teie poeg. Tema on täiskasvanud mees ja vastutab oma elu eest ise. Kui ta ei tule toime, nagu nimetate, saate talle soovitada otsida abi ja tuge väljastpoolt. Kindlasti ei pea ta üksi selle pingelise ja keeruka lahutusega hakkama saama. On täiesti inimlik ja täiskasvanulik küsida abi, kui oma jõuga hakkama ei saa. Tasuta nõustamist Tallinnas pakub näiteks Tallinna Kriisiabikeskus: http://www.eluliin.ee/index.php/perenoustamine
Kindlasti annate endast parima ja pakute ka omalt poolt tuge ja mõistmist pojale. Eriti tänuväärset abi saate omalt poolt pakkuda aga lapselapsele. Olge tema jaoks lihtsalt olemas. Kui laps saab kodust ja koolist enamasti vaid negatiivset tagasisidet, siis teie juures võiks ta tunda end armastatuna, oodatuna, just sellise lapsena, nagu ta on. Kui teil on lapselapsega soe ja usalduslik kontakt, aitab see ka poissi vanemate lahutusega paremini hakkama saada. (käitumuslikud probleemid koolis võivad viidata just koduprobleemidele- nii suhtlemise puudujääkidele, kui suurele pingele seoses vanemate lahutusega- seda ongi lapsele liiga palju kanda...).
Kui üldse sekkuda, siis vanaemana võite rääkida koolis klassijuhataja või veelgi parem- koolipsühholoogiga. Et nad oleks olukorraga kodus kursis ning mõistaksid poissi (mitte ei mõistaks hukka) ja toetaksid teda omalt poolt.
Ja hoidke ka ennast, et oma lähedasi aidata, peab ka teie "tass täis olema"!