Tere!
Probleemid lapse hooldusõiguse osas.Nimelt kord lapse isa tahab hooldusõigust lapse emalt ära võtta ja siis jälle mitte.Pidevad ähvardused on niivõrd ära tüüdanud ja vaimselt muserdanud.Kohati on juba endal tunne ,et loobuda täielikult vanemlikest õigustest lapse suhtes ja ehk siis annab ükskord see mees rahu.Tema soov ,et laps elab seal ,kus tema kodu ja koos lapsega mina minna ei tohtivat.Pigem peaks siis üksi lahkuma.Kuidas seda rumalat võitlust lahendada? Kuidas saaks kindel olla,et mees mu sel juhul rahule jätab ,kui oma õigustest tema suhtes loobuks ja vabal tahtel?
Kahju tõesti, et olete mehega pidamas rasket võitlust õiguse eest olla oma lapsele ema. Kui vähegi võimalik, siis tuleks leida viise ilma kohtuta ja juriidiliste õigustele viitamata, et olete ju mõlemad oma lapsele endiselt vanemad ja mõlemad väga olulised vaatamata sellele, et teie enda suhe pole laabunud. Usun, et olete juba proovinud ka olukorda rahumeelselt lahendada ja nüüd ikkagi olukorra ees, kus vajate kaitset ja oma õiguste eest seismist. Teadmata, mida olete proovinud ja kui suhe on juba lootusetult terav, et rahumeelseid kokkuleppeid sõlmida, on kirja teel veelgi keerulisem lepituseks juhtnööre anda.
Kuigi loobumine tundub teile praegu ainuke võimalus, et rahu saada, olete ilmselt siiski veel otsimas alternatiive ja meile kirjutanud. Soovitan väga otsida tuge sotsiaaltöötajalt, kes omakorda saaks teid suunata juristi juurde. Teadke, et te ei pea kindlasti loobuma vanemlikest õigustest ja seda ei saa keegi lihtsalt niisama nõuda. Kuid esialgu tasuks veidi nö tagasi kerida ja leida üles probleem, mis on praeguse vaidluse üldse tekitanud. Kui te mingil põhjusel enam mehega koos elada ei soovi, siis ei tähenda kindlasti, et te kumbki peaksite loobuma vanemlikest õigustest või osalemisest lapsega seonduvas. Pigem vastupidi – ka sotsiaaltöötaja või lastekaitsespetsialist aitaks teil leida viise, kuidas lapsel säiliks kontakt teie mõlemaga, kuidas määrata kokkusaamised, kes, kuidas toetaks last, arvestades kujunenud olukorda ja mõlema võimalusi. Kuid eelnevalt aitaks ta leida teie vahel lepitust, et saaksite omavahel lapsega seonduvas suhelda. Kui teil endal pole eriti lootust mehega asja arutada, siis võib ta olla ka vahendajaks. Mis peaasi, ta oleks neutraalne osapool, kes lähtub sellest, mis lapsele parim.
Seega, soovitan väga, pöörduda spetsialisti poole, kes aitaks teile leida sobivaid lahendusi, arvestada lapse vajadust hoida kontakti mõlema vanemaga ja vältida asjatuid tülitsemisi või koguni juriidilist ebaõiglust.
Veel võib ju olla ka võimalus proovida mehega suhelda eesmärgiga mõista, mis teda sedavõrd sõjakaks on teinud. Kirjeldate väga tabavalt, et tegemist on „rumala võitlusega“. Sageli on suhe läinud nii teravaks ja emotsioonid niivõrd üle pea kasvanud, et ongi raske näha lahendusi. Siis oleneb palju sellest, kas on võimalik kasvõi veidigi mõista, mis teises toimub. Kas on teil aimu, miks mees sedavõrd tundlik on, millest ta pettunud on, mis on lahendamata teie vahel? Kas oleks võimalik seda sõnastada ja püüda sõjakirves korraks paha panna ja ikka selleks, et see on teie lapsele hea. Te ei pea leppima mehe nõudmistega ega heaks kiitma tema taotlusi, kuid saate väljendada siiski seda, et soovite temast aru saada ja vältida vaenu. Et säiliks kasvõi mingil määral dialoogi võimalus, siis vältige ka ise võitluslikkust, tema süüdistamist või halvustamist. Muidugi on see ääretult raske, kui teile näib mehe käitumine ebaõiglane ja solvav, kuid ise samaga mitte vastamine on mõistlik arvestades teie eesmärki – lõpetada vaen ja võimuvõitlus lapse pärast. Kui aga püüdlused läbirääkimisi pidada jooksevad liiva, siis jääge vaid oma õiguste eest seismise juurde ja leidke endale spetsialist, kes teid asjatundlikult konsulteerib.
