Me oleme lahutatud. Meil on üks laps, kes käib nii minu kui isa juures. Kas mul on õigust minna vaatama, mis tingimustes mu laps elab? Eksmehel on uus elu, mul samuti, kuid laps on ikkagi ühine.
Eksmees ütles, et ta ei lase ei mind ega lapse vanaema uksest sissegi. Kas see on õigustatud variant või võin mina ja mu ema vaadata, mis tingimustes mu laps elab?
Näib nii, et olete mures, kas lapsel on piisavalt head tingimused isa juures. Kahju muidugi, kui isa on resoluutselt keeldunud teid ja vanaema oma koju sisse laskmast. Ma ei ole küll jurist ega lastekaitse spetsialist, kuid tean, et teise inimese eluruumi saaksite minna vaid omaniku nõusolekul . Ilmselt ei saa te seda nõuda, pigem on teie võimalus selgitada, mille pärast muretsete ja leida ühine kokkuleppe selles, millised peaksid olema lapse jaoks sobivad tingimused.
Kuid jah, saan aru, et teil on ilmselt lapse isaga suhtlemine pingeline ja omavahel asjalikult arutleda pole ilmselt õnnestunud. See võib olla koguni suurem probleem , mis kahjustab ka lapse huve, kui ema ja isa omavahel last puudutavatel teemadel rahumeelselt rääkida ei saa. Laps vajaks eelkõige seda, et tema isa ja ema, isegi kui nad elavad eraldi, suhtuksid teineteisesse lugupidavalt ja saaksid sõbralikult läbi. Laps jaoks on väga oluline, et ta ei kogeks vanemate vaenutsemist, et nad ei töötaks teineteise vastu, ei võistleks, kes on parem või halvem. Loodetavasti on siiski mingi võimalus, leppida mehega kokku, et te üksteist ei halvusta, ega sekku ka näiteks teineteise eraellu. Laps tajub seda ka nö õhust ja see seab ta suure surve alla, kui ta on sattunud vanematevahelisse suhtetülisse. Lapse enesetunne on otseselt mõjutatud isegi siis, kui vanematevaheline tülitsemine toimub vaid varjatult - piisab vaid mõnest repliigist, hääletoonist, rääkimata sellest, kui otseselt tehakse etteheiteid või seatakse kahtluse alla, et teine vanem ei hoolitse piisavalt lapse eest või kohtleb kui vaenlast. Niisiis, esmalt tuleks vältida lapse lojaalsuskonflikti sattumist, sest tema jaoks on ju mõlemad vanemad olulised, olenemata sellest, kuidas nad omavahel läbi saavad või kui põhjendatud on neil vastastikused süüdistused.
Kuid tulles tagasi teie põhiküsimuse juurde, siis mõelge läbi, mis teile täpsemalt muret teeb, milles tahaksite veenduda kui soovite lapse isa elamist üle vaadata ja kuidas saaks sellest temaga esmalt rääkida. Võimalik, et ka mehel on midagi, mis teda nii tõrksaks teeb, et ei soovi teid kuidagi oma koju lasta. Kui talle näiteks näib, et sellest tuleb üks kontrollreid, mis annaks alust teda süüdistada, siis võib ju aru saada, et püüab seda vältida. Kui ta aga teaks, et teil on head kavatsused ja kui ta usub, et soovite vaid rahumeelset arutletu lapse huvides, siis võib ta ehk vastutulelikum olla. Mõelge põhjalikult läbi enda jaoks, kas olete mures lapse vajaduste pärast või on teil mehega midagi muud omavahelist jäänud klaarimata. Isegi kui teil või mõlemal on piisavalt põhjust teineteisele etteheiteid teha, siis jälgige ikka seda, et te lapse kaudu teineteisega oma suhteid ei klaariks.
Aga kui teil on tõesti põhjust oletada, et lapse vajadusi ei ole rahuldavalt arvestatud ja lapsel ei ole sobivaid tingimusi isa juures ning mehega sel teemal arutlemine ei anna tulemusi, siis tema eluruumi sisenemiseks ja tingimuste hindamiseks vajate ilmselt kellegi abi, võimalik, et ka seaduslikku alust ja kaitset ja selleks soovitan pöörduda lastekaitsespetsialisti poole, kes võib anda ka erapooletut nõu, kuidas vaidluste korral toimida.
Soovitan teile ja lapse isale ka üht raamatut lugemiseks, milles on käsitletud erinevaid teemasid, kuidas arvestada lapse huve peale lahutust, so Philip M.Stahl „Lastekasvatus pärast lahutust“.
