Mul mees otsib kods põhjust perest alati eemal olla ja seda isegi kuudekaupa.Paariks päevaks koju naastes ta otsib jällegi tegevust ,tööotsa ,et kodust lahkuda.Küsides,miks nii ,et ma ei lase tal elada ja tal pole kuskil rahu.Kuidas ei lase elada ,kui mees saab alati teha ,mida tahab ,käia kellega ja kus tahab.Ta ei pea sõltuma lapsest ,et kas teda vaja hoida ,lasteaiast tuua jne.Ei mõista,milleks nii käituda ja endal tekib juba kummaline survestatuse tunne ja raamidesse surumine.Leian ,et hoopis mina peaks tundma,et mul ei lasta elada nii nagu tahan ja igatsen.Kord viskab tänavale ,siis jälle pakub korterit,siis müüb korterit jne.Emotsioonid seinast -seina.Halb ema pealekauba ,ei jõua piisavaltlapse eest hoolitseda.Nüüd ,kus omavahel tõepoolest kokkuleppele ei saa,siis peaks pöörduma kohtusse ja andma talle lapse ainuhooldusõigus ja müüa korter ,mis ühiselt soetatud,maha ning jätkata oma eluga üksi.
Teie kirjast on tunda, et olete pidanud kodu ja lapse eest hoolitsema nii nagu oleks see peamiselt vaid teie vastutusel. Näib, et mehel on vabad käed tulla ja minna, te ei tee koos plaane, ei korralda koos pereelu, te ei tea ette kaua mees ära on ja kaua kodus on, ei mingit stabiilsust. Kujutan ette, kui koormatud te olete ja kui vähe te saate mõelda iseenda peale. Nii ei saa tõesti ükski suhe rahulolu pakkuda, kuid õiglustunne on riivatud ja vastastikku koostööd ega toetus pole. Lisaks sellele olete nördinud etteheidetest ja te ei näi enam uskuvat, et saaksite ühise pereelu toimima. Muidugi on võimalus kohtu kaudu õigust nõuda. Kuid siiski oleks hea, kui saaksite omavahel läbi arutada, kuidas edasi. Kui tõesti mehel on muutlik meel, siis võib ju ka nii aru saada, et temagi pole kindel selles, mida õigupoolest tahab ja taotleb. Sel juhul pole ehk ka kohtule mõtet loota, et saaksite parima tulemuse. Mis puutub lapsesse, siis teie suhte mittetoimimine ei peaks ju automaatselt tähendama ühe vanema loobumist lapse elus osalemist ega kummagi ainuhooldust.
Praegu näib olevat peamine selgitada välja, milles te mõlemad probleemi näete ja millest praegune ebastabiilsus ja mehe heitlik meel tuleneb - on see suhteprobleem, raskused stabiilset töökohta leida, erinevad ootused ja arusaamad pereelust või veel midagi muud. Teie võimalus on anda mehele teada, et sooviksite vastutust omavahel jagada, olulisi asju koos otsustada, koos plaane teha, aga koosolemisest rõõmu tunda jne. On ju loomulik, et mõlemad vanemad veedavad aega lapsega, vahel teevad midagi kõik koos, kuid igaühel võiks olla ka päris oma aega. Kuid, mis veel peret koos hoiab, on ikka mees-naise toimiv suhe.
Kõige parem ongi alustada probleemi lahendust sellest, et püüate selgitada välja, millega mõlemad nõus olete (nt sellest, et igaühe heaolu on tähtis kõigile) ja seejärel, mis teisiti võiks olla. Kui proovida esialgu hoiduda kriitikast ja etteheidetest, vaid keskenduda sellele, mida teie vajate ja kuulata ära, mis mehele oluline on, alles siis saate leida toimivaid lahendusi. Seega, enne probleemi sõnastus, alles siis, mis on sobivad valikud. Teadmata muidugi kõiki asjaolusid, tahaks loota, et kohtusse pöördumine ja lapse hoolduse arutamine on ennatlik.
Kui aga näib, et rahumeelsest arutelust ei tule midagi välja, sest suhtlemine on liialt täis etteheiteid ja teravusi, siis tuleks alustada suhteprobleemide leevendamises ning pöörduda näiteks pereterapeudi poole. Seda ka siis, kui tõesti olete juba otsustamas ka lahkuminekut, sest teie laps vajab teid mõlemat ikkagi, st vanematena on ka tähtis koostöö ja hea kontakt. Te jääte lapsele ikka emaks ja isaks ning head suhet saab hoida ka lahus elades ja see oleks teile kõigile parim.
