Tere!
Tutvusime mehega ja algus oli kõik väga ilus kõik oli korras olime koos õnnelikud ja kõik sujus kiiresti, ja peagi kolisime kokku. Koos olles ja elades tulid ikka igapäeva mured vahel riidlesime aga saime oma asjad räägitud ja tundus et kõik on korras. Ei läinud kaua kuni lapseootele jäin kuna töötasin sellises kohas kus kaua ei saanud tööd teha jäin koju. Mees oli pikad päevad tööl ja mina koguaeg üksi kodus kuna olen selline suhteliselt üksik ka pole mul väga kellegiga suhelda. Üks sõbranna on aga tema on selline kes saab minu perega ka läbi ( ema ja kahe õega) aga temale ei julge oma asjadest rääkida. Aga ei suuda kõike ju endale hoida ja mehega võimatu rääkida.
Nüüdseks on meil laps ja juba 10 kuune ja mul on tunne et ma lihtsalt ei suuda oma mehega koos olla. Ta tuleb töölt ja on koguaeg väsinud enam õieti ei räägigi minuga kui midagi küsin või tahaks temaga läbi arutada siis ütleb et ma vingun nii palju ja ongi kogu jutt. On selline omaette koguaeg töölt tuleb siis istub kas arvutis või telekataga ja natuke siis mängib lapsega ka kui mina ütlen et tahan ka tema tähelepanu sis on ta väsinud ja pole üldse minujaoks aega . Peale sünnitust pettusin veelgi temas palusin et toetaks mind sünnitusel aga tema on väsinud aga mina ? Kuskile minna lapsega ei saanud kohe tulid süüdistused et kui midagi juhtub olen mina süüdi. Kardab et kui kuskile viia saab kohe mingi haiguse. Laps on 10 kuune aga mees ei usalda kedagi teda hoidmaja vahel tundub et ei usalda mind ka.Ütleb et ma maha ei pillaks last, see ajab mind juba vihale et sedasi ütleb ma niigi muretsen koguaegg ta pärast ja kui sellised süüdistused ka siis see teeb asja veel hullemaks. Aga kui pean üksi kõigega hakkama saama poes käima raskeid kotte tassima, kui ütlen et koos läheksime poodi et ma lihtsalt ei jõua üksi siis seda saab ka vaid kuus korra siis ei jõua ka ära kuulata et teeks rutem tema on väsinud. Ma üritan nii hea ema ja naine olla kui oskan aga ta leiab koguaeg midagi mis ma valesti teen selle 10 kuu jooksul mil meil on laps olnud olema ma vaid 2 korda kodust ära käinud,mulle väga meeldib lapsega koos olla aga viimasel ajal ma tunnen et ma olen väsinud lihtsalt ei tea enam mida teha.
Tundub, et see, mille pärast teie muretsete, ei ole millegipärast meheni jõudnud. Soovite mehe tähelepanu, tema pühendumist teile ja lapsele, kuid tajute vastuseks vaid mehe pahameelt ja eemalolekut.
Ilmselt on teie kirjeldatud olukord on raske teile mõlemale, mehe pahurus ja teie eemale tõrjumine viitab ju ikkagi sellele, et paarisuhe ei toimi.
Kui mehel ja naisel ei ole koos tore olla, siis peaks üheskoos midagi ette võtma: suhe on ju kahe inimese koostöö. Kindlasti oleks vaja rääkida sellest, mis on täpsemalt see, millega kumbki rahul ei ole, mis hoiaks ära kriitika ja süüdistused, rahulolematuse ja turritamise. Ehk oleks siiski võimalik rääkida sellest, kuidas jõuda teineteiseni, mis aitaks paremini teineteist mõista. Kindlasti peaks kõnelema sellest, millist kooselu ja suhet kumbki ootab, kui palju ja mis tingimustel kumbki siiski on nõus suhtesse panustama, mida peks silmas pidama ühist last kasvatades jms.
Suhte hoidmiseks on reeglina vaja kaht inimest. Kui pingutab ainult üks partneritest, siis head tulemust pole loota.
Püsisuhe on inimlik põhivajadus, hea suhe teeb inimese rahulolevaks, energiliseks, rõõmsameelseks. Selliste, heas suhtes olevate vanemate hoole all on ka lapsel turvaline kasvada. Paarisuhte väärtus pole lihtsalt olla koos, vaid olla koos sel moel, et kumbki on rahul. Rahulolematuse tekkides ei ole mõtet lasta sel asjal hapuks minna, pidada vimma teineteise peale. Ikka peab püüdma rääkida ja kuulata, kummaltki on vaja teisele mõistmist ja toetust. Suhe pole kindlasti midagi, mida peab välja kannatama. Püüdke rääkida ja asjad selgemaks saada.