Tere!
Selline lugu,et väsinud lapse kasvatamisest ja tahtmine üksi elada.Mis saab aga lapsest,kelle poole pöörduda?Lihtsalt kõik on nii vastumeelt,et enam ei suuda.Palun Teiepoolset nõuannet.
Kui kõik on vastumeelt ja jõud on otsas, siis vajate kindlasti abi ja toetust.
Elu juurde kuuluvad rasked ajad, mil võib tunduda, et kõik on mõttetu, tahaks põgeneda ja vabaneda kõigest, mis raske ja ületamatu tundub. Ent elu juurde kuuluvad kindlasti ka ajad, mil elu tundub rahulik ja õnnelik, igati elamisväärne. Veelahe nende kahe vahel võib tunduda väga sügav, kuid enamasti on see ikkagi ületatav. Kindlasti on vaja sel ajal, mil on vaja raskustest välja võidelda, enda kõrvale inimesi, kes mõistavad ja toetavad, on need siis sõbrad või pere - isa-ema, õde-vend või ka keegi muu. Vahel on toimetulemise toetamiseks vaja võtta antidepressante, abi võib olla usaldusväärsest psühholoogist, kellega arutleda võimaluste üle olukorrast väljuda. Usun küll, et kui olete nõus endale abi otsima, siis tekib taas tahtmine olla koos oma lapsega, näha tema kasvamist ja arenemist.
Soovitan teil kindlasti rääkida oma murest inimestega, keda te usaldate või pöörduda psühhoteraapiasse, et saada aru endas toimuvast ning seda kaudu selgineb ehk ka arusaam, kuidas oma eluga edasi minna sel moel, et tunneksite taas elust rahulolu ja rõõmu. Palun ärge jätke end oma mures üksi.