Alustasime pikaaegse kolleegiga 5 kuud tagasi suhet. Tean, et tal on tunded olnud juba aastaid, aga nendel hetkedel, kui teine oleks valmis olnud suhet alustama, on teine just kellegagi koos olnud. Nii oli ka sel korral. Seekord olin mina vaba ja see, kes ütles, et anname meile võimaluse. Esimesel korral selgitas ta, et on teise inimesega olnud aasta aega suhtes, kuigi nad ei ela koos, ja ei pea meie suhet võimalikuks. Rääkisime mõne aja pärast veel, kinnitasin oma tundeid. Ta mõtles selle üle nädala, lõpetas eelmise suhte ja alustas suhet minuga.
Mõne kuu pärast kolisin tema juurde elama. Minu jaoks oli see kahtlematult pingeline, oleme juba 30ndates eluaastates iseseisvad inimesed. Kahjuks omamoodi ka nautisin seda positsiooni, et ta kõik mu heaks oli valmis tegema. Olen alles nüüd aru saanud, kui väga ta end minu pärast kokku võttis, sest ka tema jaoks oli see pingeline. Mina aga jonnisin sageli ja tema tundis, et ei suuda ka pingutades mind õnnelikuks teha. Pärast üht suuremat tüli läks ta täiesti lukku. Sulgus arvutimängudesse, oli jahe, ei suhelnud. Kui see oli nädala kestnud, teatasin, et kolin välja. Mõtlesin seda küll teha mõneks ajaks, aga tema jõudis meie vestluse käigus selleni, et suhe on läbi. Olin selleks ajaks tema juures elanud ühe kuu.
Läksin esmaste asjadega oma endisesse korterisse. Järgmisel päeval alustas ta suhtlust, rääkides tööasjadest, aga küsides ka, kuidas mul on ja rääkides ka sellest, et tal on raske. Töötame koos, seetõttu suhtlesime neutraalsetel teemadel edasi. Kinnitasin talle, et armastan teda ja tahan, et meie suhe jätkuks. Ta leidis, et peab mõtlema, mis meist edasi saab ja järgmisel päeval teeb oma otsuse teatavaks. Sattusin paanikasse, sest minu jaoks ei olnud see hetk, kus otsuseid teha, meil ei olnud selle aja peale mitu nädalat ühtki rõõmsat ühist hetke olnud. Aga läks nii, et tol korral kohtudes me kumbki ei rääkinud sellest teemast.
Olin kokku ära nädala. Paar päeva tagasi läksin tagasi tema juurde elama. Küsisin, mis ta sellest arvab, ta polnud vastu, aga ei ilmutanud ka mingid rõõmu. Sellest ajast saati on ta olnud äraolev, viisakas, väikesed ilusad asjad, mida ta varem tegi, tulevad kas punnitatult või siis üldse mitte. Intiimelu kvantiteeti on minu jaoks alati nappinud, ta ütleb, et pole kunagi olnud väga agar selles valdkonnas. Enamus aega on ta arvutis, ütleb, et siis ei pea mõtlema.
Eile võttis ta üles taas teema, et olukord on veider ja pidime ju rääkima ja otsused tuleb ära teha. Olin jahmunud, sest minu hinnangul olid asjad veidi paremaks läinud, eelmisel õhtul oli ta mulle toitu valmistanud ja veetsime jutustades enne aega, kui ta arvutisse läks. Ta ütles ka otse, et kui me oleks tookord rääkinud, nagu kokkulepe oli, oleks tema otsus olnud suhe lõpetada. Nüüd aga ta ei tea, kas teha järsk lõpp või vaadata, mis edasi saab. Õrn ei taha ta olla sellepärast, et mitte anda signaali, nagu asjad on korras või saavad korda. Ta saab aru, et rollid on vahetunud, nüüd olen mina liiga püüdlik ja et suhe ei ole sellisena jätkusuutlik. Mõistan, et tema jaoks oleks praegu loogiline, kui ma ise otsused ära teeksin. Arvutimängud on tema jaoks põgenemine, et ei peaks probleemidega tegelema. Olen püüdnud kodus muude asjadega tegeleda ja siiralt rõõmustanud iga kord, kui ta midagi kena teeb või tähelepanu pöörab. Kategooriad on oluliselt muutunud, sest praeguseks on minu jaoks rõõmustav ka see, kui ta paar minutit aega leiab. Varem, kui ta tõeliselt pühendunud oli, suutsin iga asja peale kurta ja õnnetu olla.
Ma ei taha, et meie suhe lõppeks, olen valmis selle nimel pingutama. Olen öelnud talle, et olen oma vigadest õppinud ja ei tee neid enam. Tean, et juhul, kui päris välja koliksin, ei tuleks ta ise mind tagasi küsima ka siis, kui ta südames seda päriselt tunneb. Eelmised eluraskused on ta selles osas väga hellaks muutnud. Niimoodi edasi elades aga kardan, et muutun talle ühel hetkel päris vastumeelseks. Eelkõige sellepärast, et ta tunneb süüd, et olen ja tunnen ja tema pole kindel, kas tahab samaga vastata.
Palun nõu, mida sellises olukorras oleks mõistlik teha.
|
