Tere! Olen pidevalt paranoias oma uue suhte pärast, sest kõikides eelmistes suhetes on mind petetud. Nüüd on ka uuel kaaslasel pidevalt kiire ja probleeme on ka sellega, et ta varjab meie suhet. Kas mu paranoia võiks olla alusetu? Mida teha, et paranoia kaoks?
Kõige parem seesuguste kahtluste kaotaja on selgus. Alati, kui teil on partnerile mõni küsimus, siis küsige seda temalt. Kui püüate ise oma peas vastust välja mõelda, siis suure tõenäosusega panete mööda. Ei ole mõtet tegeleda teise mõtete lugemisega. Tegelikult me ju seda ei suuda. Küll saate oma partnerile ausalt rääkida, mille pärast te muretsete, mis teile partneri käitumises haiget teeb või ei meeldi, millised eelnevad kogemused teid võivad mõjutada, milliseid kokkuleppeid te suhtesse sooviksite, et ennast paremini tunda jne. Loodetavasti saate otseallikast kõige selgemad ja ausamad vastused, ja võib ju täitsa olla, et partner annab teile igati rahustavaid vastuseid, nii et saate oma suhtega edasi minna, olles rohkem avatud ja seega ka rohkem lähedased.
Vahel inimesed ei julge otse küsida, nad kardavad selle kaudu näida nõrgad, rumalad, kahtlustavad. Ent mis on siis parem? Kas enda isikliku saba närimine on parem? Selle kaudu ju samuti kahjustate suhet. Vahel me ei julge küsida, sest kardame saada mitteoodatud ja haiget tegevaid vastuseid. Kui nii, siis nii või teisiti - ühel päeval on see tõde kohal. Kas on parem tõele kohe otsa vaadata või veidi hiljem, selle üle otsustab mõistagi igaüks ise.
Nii et kindlasti saate ses olukorras teha valikuid, mis olukorra selgemaks muudavad ja suurem selgus hoiab ikka ära liiase kahtlustamise.
Osati on aga teil kindlasti vaja tegeleda ka iseenda takistamisega, et mitte anduda uutele ja uutele kahtlustavatele mõtetele ka pärast seda, kui olete oma partnerilt vastused saanud. Laiemalt on ju tegemist ka usaldusega üldisemalt: usaldusega enda vastu ja alles siis teise (ja maailma) vastu. Kui soovite endast paremini aru saada, on alati ka võimalik pöörduda nõustamisse.
