Tere
Meie suhe on kestnud 10 kuud. Nüüd aga kuidas edasi enam ei tea. Minul eelnevast elust 3 last ja uuel mehel 1 laps. Me pole päevagi koos elanud ja lapsed selle aja jooksul kohtunud ühel korral. Pigem ongi suur probleem mehe lapses ( poiss 10a ) kes ei taha minust ega mu lastest midagi teada. eks väga suurt rolli mängib selles ka selle lapse ema, kellel endal uue mehega ka juba uus laps sekkub meie ellu ehk segab sellesse lapse. esialgu kui see naine kuulis minust ähvardas, et isa ei näe enam oma last, siis kui nägi et see ei mõju hakkas last minu vastu ässitama ja viskas lapse kodust välja ja nüüd kasvatab last isa. Väidab ka see naine kõigile , et mina saadan talle ähvarduskirju jne. ainult valetab, solvab ja segab last sellesse. mina pole end nendesse asjadesse seganud olen lihtsalt olnud toeks mehele. Mingi aeg laps vältis mind , nüüd on küll suhtumine natuke paranenud aga ikka mingis hetkes teeb olukorra meie jaoks valusaks. nüüd siis mees enam ei tea mida edasi teha, tahaks küll et me kõik oleksime koos , sest tema jaoks väga keeruline käija tööl ja kasvatada üksi last ( koristada, teha süüa, õppida lapsega jne jne ) aga kui lapsega sellest rääkis , tuli lapselt kindel ei. Nii siis on meie suhe jõudnud olukorda kus kas minna koos edasi või mitte enam ei tea. tunded on meil väga tugevad ja olen ka välja pakkunud mehele minna otsida spetsialistilt abi aga temal nagu puudub julgust astuda see samm või on tal nagu meeletud süümepiinad oma lapse ees. Mees saab küll mõistusega kõigest aru aga mingi .... millest ma ei mõista. ma ei tea mida edasi teha või kuidas aitada seda last, meie suhet. Näen see laps on nii katki ja nii palju üle elanud aga kuidas edasi minna. Ma tahan parandada seda last ja päästa meie suhet. Äkki keegi oskab anda nõu või oskab soovitada mida edasi teha. aitähh
Olete romantilises suhtes mehega, kuid teie kokkukolimist takistab mehe laps, kes ei aktsepteeri teie ja oma isa võimalikku kooselu ning seda, et ta peaks suhtlema ka teie kolme lapsega.
Lisaks olete väga mures mehe poja vaimse tervise pärast, laps on kogenud oma vanemate lahutust, mis paraku on enamasti täis negatiivseid emotsioone ja pingelist õhkkonda ning paratamatult jääb laps sinna vahele ja kõige nõrgema osapoolena kannatab alati. Lisaks on lapsele saanud osaks emapoolne vaimne surve ja hülgamine (on see tõesti võimalik!?) - mis kõik kokku annab äärmiselt traumeeriva kogemustekompoti.
Teist on väga hooliv, et last mõistate ja tema eest muretsete. Teie kirjast võib välja lugeda, et soovite kahte ühes- aidata last ning saada tema nõusolek, et kaks peret saaksid ühineda.
Kuna mehe 10-aastane poeg on kogenud mitmeid traumeerivaid sündmusi, on praegusel hetkel tema ainus tugi ja turvapunkt tema isa. Nii et on täiesti mõistetav, et ta ei soovi, õigemini pole veel valmis teda jagama teistega. Eriti veel kolme võõra lapsega...loodan, et mõistate.
Teisalt- kahe täiskasvanu otsus alustada kooselu on ikkagi kahe täiskasvanu otsus ja nende lastel tuleb seda aktsepteerida. Mida kindlamad on mees ja naine oma tunnetes ja otsuses moodustada ühine kärgpere, seda lihtsam on lastel vanemate otsusega kaasa tulla.
Kuidas edasi? Olete mõelnud minna spetsialisti vastuvõtule, et kujunenud olukorda analüüsida ja leida parimad võimalikud lahendused, nii et kõik osapooled oleksid rahul. See on tõesti väga mõistik otsus ning julgustan teid koos mehega pöörduma just perenõustaja vastuvõtule. Pereterapeut teeb tööd kogu perega, vajadusel ka iga pereliikmega individuaalselt. Infot eri Eesti linnades toimetavatest pereterapeutidest leiate: www. pereterapeudid.ee , samuti võite pöörduda Perekeskus Sina ja Mina spetsialistide poole.
Soovitan selle sammuga enam mitte viivitada!
