Tere !
Pr Saarna ,lugesin Teie vastust ja olen üritanud lapse isaga seda teemat arutada aga tema arvamus ,et pingutame ikka lapse pärast.Ise aga olen täielikult apaatne,tundetu ja ei tunne millegi vastu huvi.Tööl suudan käia ja rohkemaks jõudu ei jagu.Laps vajab aga elurõõmsat turvatunnet pakkuvat lapsevanemat.Kuidas siis edasi toimida? Lihtsalt lahkuda? Kas saavutan sel moel siis rahulolutunde?
Jah, see on hea variant, kui olete nõus pingutama - lapse pärast ja enda pärast kindlasti ka. Loomulikult vajab laps ema, toimetulevat, kannatlikku, rahulikku, hoolivat ema. Kui ema mingil põhjusel kõike seda olla ei jaksa, peab ta abi otsima. Lihtsalt lahkumine pere ja lapse juurest ei saa olla lahendus, ent kui parema enesetunde ja tervise nimel on emal vaja ajutiselt perest eemal olla, näiteks et end ravida - siis on ju eemalolek perest igati põhjendatud. Kui isa või keegi teine lähedastest saab seni hoolitseda lapse eest, ei saa ka laps kannatada.
Laps võib aga kannatada saada, kui teil on jõudu ainult tööl käimiseks. Laps vajab teie tähelepanu ja armastust. Kui ema on depressiivne, on seda ka laps. Kuid ravida tuleb ju sel juhul ikka ema. Kas võiks tähtsusjärgekorra paika panna enda jaoks ning siis tegutseda? Võib ju ka juhtuda, et te pingutate ja pingutate, aga see lõpeb täieliku läbipõlemisega ja lükkab teie tervenemise ja seega ka lapse heaolu aina edasi. Minu ettepanek ses olukorras on, et te otsite abi, et aru saada, mis on teie seesuguse sisemise olukorra põhjus, saate ehk arsti, psühholoogi, psühhiaatri jt spetsialistidega oma probleemile jälile. Siis on lootus terveneda ja olla taas täisväärtuslik ema ja naine. Kui mees on valmis teid igati toetama nii tervenemise teel kui ka lapse eest hoolitsemises, siis on ju loota, et ühel päeval olete jälle tore terve pere, kus kõik vajalik on olemas.
