Olen 26-aastane ja oma elukaaslasega (28-aastane) koos elanud 7 aastat. Me saame hästi läbi ja meil on sarnased vaated elule. Lapsi meil veel ei ole kuid mulle tundub, et see teema on meil juba tõsisemalt päevakorda tulnud. Samuti on teemaks tulnud ühine majaost. Mees teatas näiteks, et ta läheb panka majalaenu võimalusi uurima. Mulle tundub, et oleme vaikselt jõudmas sinna punkti, kus tulevad sellised otsused, mis meid omavahel eluks ajaks seovad. Mainin ära, et ühist tulevikku planeerib ka mu elukaaslane, mitte ainult mina.
Hetkel töötame me ka samas ettevõttes. Kõik oleks nagu suurepärane aga kahjuks olen ma viimasel ajal (viimasel aastal) tähele pannud asju, mis mind asjades kahtlema panevad ja mulle trotsi (kui mitte viha) tekitavad. Ma olen tähele pannud, et ta käitumine erineb kui me oleme kahekesi ja siis kui on keegi teine veel. Teistega koos on ta väga jutukas ja karismaatiline ja minuga kahekesi olles napisõnaline ja endasse sulgunud. Näitena võin tuua olukorra, mis leidis aset tööl paar päeva tagasi - ta istus kolleegidega (enamik naised) lõunalauas ja seal ta tegi nalja, naeris ja oli väga elav. Kui teised ruumist lahkusid ja me kahekesi jäime, sõi ta vaikselt nohisedes oma toitu ja rääkis tõsiselt oma tööülesannetest, mida ta peale lõunat tegema hakkab. Ma ütlen ausalt, et mind see väga häiris ja tegi mulle haiget. Seda enam, et mulle tundub, et kolleegidest naisterahvad on seda tähele pannud, et mu elukaaslane nendega koos olles rohkem "esineb" ja nad ka naudivad seda. Kodus vaatab ta terve õhtu (ja hommikul enne tööd) telekat ja kui ma üritan temaga suhelda teistel teemadel peale igapäevaste, koduste asjade siis enamjaolt kukub sellest välja minu monoloog. Tihtipeale hajub ta tähelepanu ja ta jälgib silmanurgast telekat edasi. Ma küsin küll alati tema käest, et mida tema nendest teemadest arvab ja proovin teda ärgitama vestlusest osa võtma aga üldiselt tuleb vastuseks paar lauset ja mingit elavat dialoogi sellest siiski välja ei kujune. Ainuke aeg, kus ma tunnen, et ta on minuga samasugune elav ja "kohal" nagu teistega, on siis kui me oleme kodust väljas (ja ka siis mitte alati).
Meie suhtlus näeb päevast-päeva välja selline: Hommikul vaatab ta telekat või istub netis. Kui ma temaga räägin, siis ta üritab mind kuulata aga tegelikult jätkab silmanurgast oma tegevustega. Tööl me loomulikult oma eraasjadega ei tegele ja suhtlus piirdub tööalaste teemadega. Koju jõudes räägime me läbi mingid tööalased sündmused ja kodused tegevused (kes viib prügikasti välja, peaks ahju kütma jne) ja siis pargib ta ennast teleka ette maha. Ja siis - nagu ma ka enne kirjutasin - proovin ma temaga vestelda aga ta on rohkem huvitatud telekast tulevast. Nii on ka nädalavahetusteti muide. Kui me juhuslikult kuhugi välja ei lähe. Kahjuks ei ole aga võimalik elu lõpuni kogu aeg ainult kuskil väljas käia. Ei ole ju? Aga paar korda kuus väljas käimine ei rahulda mu suhtlusvajadust.
Kirjutasin teile siia sellepärast, et minu jaoks on see olukord väga nukker ja kui aus olla siis ka väga solvav. Ma olen ise väga jutukas ja mulle meeldib inimestega suhelda, nalja teha. Üldiselt on inimesed minuga suhtlusaltid, tahavad mulle oma asjadest rääkida ja naeravad mu naljade üle, teevad ise nalju jne. Ma laiendan pidevalt oma silmaringi ja ma võin vabalt vestelda erinevatel teemadel. Aga oma partner ei ole sellest huvitatud.
Ma tunnen, et ma saan päeva jooksul rohkem tähelepanu teistelt (meestelt) kui oma mehelt. Ma ei arva, et see nii olema peab ja see paneb mind kahtlema selles, kas meie suhe on ikka see, kus ma olla tahan. Kas pole mitte veider, et see inimene pöörab sulle kõige vähem tähelepanu, kes seda kõige rohkem peaks tahtma teha?
Mulle meenuvad jutud, mis ma lugenud olen, et naised hakkavad oma mehi petma just selle pärast, et kodus piisavalt tähelepanu ei saa ja siis otsivad imetlust kusagilt mujalt. No mul on hetkel samasugune tunne, et alateadvuses otsin ma teiste (meessoost) inimestega kontakti, et tunda ennast hästi. Aga ma ei taha nii! Ma tahan tunda ennast huvitavana. Kui ma seda ei teeks, tunneks ma ennast nagu mingis karikatuuris, kus nõme naine ainult vatrab ja vatrab aga mees teeks ükspuha mida muud, peaasi, et oma naisega suhtlema ei peaks.
Ma mõistan, et me oleme juba mõned aastad koos olnud ja võibolla ma ei tundugi tema jaoks enam nii huvitav kui algusaastatel aga ma ei kurda selle üle, et esmane armumine läbi on vaid ma soovin sellist käitumist, mis peaks paarisuhtes elementaarne olema. Kuidas ma peaksin tahtma sellise inimesega näiteks abielluda ja surmani koos olla või lapsi saada kui peale seitset aastat oleme me sellises olukorras, kus üks ei soovi teisega suhelda? Kuidas ma saan olla kindel, et ta mind ühel päeval ei peta nende samade naistega, kellede ees talle ennast väga heast küljest näidata meeldib? Oma pruudi ees ta seda ju ei tee.
Ootan spetsialistide nõuandeid ja arvamusi – minu jaoks on see teema valus ja ma kardan, et enne selle probleemi lahendamist, ei ole ma huvitatud oma suhte edasi arendamisest. Ma tunne hetkel, et ma selle asjaga üle reageerin – see häirb mind tegelikult juba kaua ja praeguseks tunnen, et mul tõesti on põhjust muretsemiseks.
Ma proovisin eile õhtul temaga sel teemal rääkida. Ta pani isegi saate selleks ajaks pausile.. aga mulle tundus, et ta siiski ootas, millal ma oma monoloogi lõpetan ja ta saaks oma sarja edasi vaadata.. Temapoolset kommentaari ma ei saanud – ta vaatas mulle lihtsalt vaikides otsa. Proovisin küll teda ärgitada enda tundeid väljendama aga lõpuks muutus see juba naeruväärselt mõttetuks ürituseks ja ma lõpetasin selle “piinamise”.
Jah, suhtel on oma arenguloogika, ja teie suhe - ka koosoldud aega arvestades - peaks tõesti suunduma nüüd uude arengujärku, mida te ju oletegi plaaninud: et ehk peaks looma suurema kodu, kuhu oleks laste hea sündida jms. Saan aru nii, et ühelt poolt oletegi seda kõike plaanimas (seda kirjeldate kirja alguses), teisalt on aga maad võtnud mitmed kahtlused.
Suhe muutub ikka aja jooksul realistlikumaks. Kumbki julgeb olla rohkem see, kes ta tegelikult on, ei ole enam vaja end teisele esitleda sel viisil, et kindlasti meeldida. Nii et iseenesest see asjaolu, et mees teistega rääkides lõbus ja tore on, räägib lihtsalt sellest, et ta ei pea vajalikuks neile inimestele oma tõelist mina näidata. Samas on mõistagi arusaadav, et tunnete end haavununa, sest mees annab oma seesuguse käitumisega teistele justkui midagi seesugust, mis peaks olema jagatud ka teiega.
Ega muul moel inimesed ikka teineteisest aru saa, kui asjade üle rääkides-arutledes. Ka koos tegutsedes on hõlpsam aru saada teise mõtetest-tunnetest. Kirjeldate, et olete püüdnud mehega rääkida, kuid tundub, et pole seni leidnud õiget võtit, et mees oleks valmis avatult rääkima.
On tõesti arusaadav, et suhte edasine arendamine on teie jaoks küsimärgi all, kui teil on palju vastamata küsimusi. Ma ei oska arvata, kui avameelselt, kui julgelt olete neist asjust püüdnud rääkida. Kuna suhted on ikka peeglis, siis ühe partneri avameelsus - isegi kui on hirm vestluse tulemuse ees - võib avameelsusele ärgitada ka teist. Nende jutuajamiste juures on samuti väga oluline, et aeg oleks kummalegi sobiv ning et kõik võimalikud segajad oleksid eemaldatud (telekas kinni, telefon hääletu jms). Kuna süüdistused panevad meid lukku, siis on mõistlik rääkida endast: kumbki peaks saama endakohaselt rääkida oma mõtetest ja tunnetest, kummalgi peaks olema valmidus teist kuulata.
Paljudel inimestel on raske rääkida oma tunnetest. Pole harjumust ja ei pruugi ka olla teadlikkust oma tunnete kuulamise tähtsusest. Kui teine jääb vait, siis on vahel kasu ka vaikusest rääkimisest: ma näen, et sa ei ütle midagi, ja mul on vaja aru saada, kas sa veel mõtled või sul pole vastust, või ei julge sa öelda. Saab ka üle kinnitada, kui tähtis see jutuajamine või teise vastused on. Oluline on ka mõelda, kui selgelt olete oma mure meheni viinud, kas ta ikka saab aru, kui tõsine see teie jaoks on.
Vahel õnnestub taolisi jutuajamisi suhte selgendamise eesmärgil teha edukamalt nõustaja juuresolekul, kellel on professionaalsed oskused vestluste juhtimises. Kui kahekesi hakkama ei saa, võib ikka kaaluda ka seda võimalust.
