Tere.
Oleme oma elukaaslasega koos olenud juba 12 aastat. Me oleme ehitanud omale maja, saanud kaks imetoredat last. Elu on möödunud tõusude ja mõõnadega. Oleme kõigega hakkama saanud. Mingi aeg leidis elukaaslane omale netiavarustest mehe, kellega tekkis pikem suhe kirjade vahetamise teel ning lõpuks otsustati kohtuda. Kohtumine lõppes seksiga ning peale seda suheldi veel mõnda aega. Sain sellest kõigest kogemata teada. Rääkisime olukorrast ja ta lubas selle isikuga enam mitte kohtuda. Nii ongi see suvi möödunud. Olin sellest mälestusest üle saanud ning ei mõelnud enam sellele, keskendusin oma perele ja selle heaolule. Käisime riigis reisimas, meil oli tore. Meil mõlemil oli piisavalt aega iseendale. Septembris "leidis" ta endale ööklubist mehe, kellega samal õhtul ka mehe korteris maanduti. Kui ta koju tuli, sain aru, et midagi on valesti. Küsisin otse, ta puikles. Ütles, et oli sugulase juures. Praeguseks on kõik see välja tulnud ning ta soovib lahku minna. Mina armastan teda kogu südamest ning soovin, et minu lastel oleks perekond, et meil oleks kodu, et meil oleks ilus tulevik. Ma näen selle nimel palju vaeva. Helistasin sellele mehele ja selgitasin olukorda, millesse teda on tema enda teadmata tõmmatud. Leidsime ühise arusaama ning ta lubas, et enam minu naisega ei suhtle. Paraku ei suutnud minu kaasa temast end eemale hoida ning otsis ta uuesti üles. Praegu käib vestlus ainult sotsiaalmeedia vahendusel (mille sõltuvus mu kaasal on) kuid on tehtud kokkuleppeid uueks kohtumiseks. Ma olen enda poolt naisele selgitanud oma tundeid, kahetsenud valesid otsuseid mida minevikus teinud olen ja selgitanud kui halb mul selle pärast on. Olen püüdnud kõike seda halba unustada selleks, et olla tugevam tuleviku loomisel. Kuna me kumbki ei soovi oma majast välja kolida ja kumbki ei soovi oma lastest loobuda, otsustas naine, et võtab üürikorteri, kuhu ta koos pojaga elama kolib, jättes mind tütrega meie majja omapäi. Mina sellist pere lõhkumist ei poolda vaid soovin, et mu lastel oleks õnnelik lapsepõlv, et me majas oleks naer ja rõõm, et meil oleks KODU ja PERE. Tema soov aga on olla vaba, elada koos lastega, teha kõike seda, mis jäi noorelt pere looma hakates tegemata. Ma olen talle selgitanud, et see ongi tema elu ja need on meie lapsed, keda me kasvatame, me oleme koos sellise otsuse vastu võtnud ning kindlasti ei ole inimelud need, millega mängitakse. Tema soov on kindla peale lahku minna, võimaldamata mul seda kõike parandada. Ta ütleb, et ta on oma otsuse teinud ning seda ei muuda.
Kas ja mis sellise olukorra õnneliku lõpuni viib? Minul on mõistus otsas ja ma ei suuda sellele enam lahendust leida. See olukord on hakanud segama minu igapäevaelu ning tõstnud viha oma ema vastu minu tütres.
Olete nõutu, sest teie elukaaslane on teile teatanud, et tema kindel soov on lahku minna, Teie aga vastupidi soovite peret säilitada, soovite koos edasi minna. Küsite kas ja mis sellise olukorra õnneliku lõpuni viib.
Olete oma kooselu ajal jõudnud paljutki. Teil on ühine kodu ja lapsed. Nüüd on valitsemas sügav suhtekriis ja teadmatus. Paraku on üsna võimatu pakkuda nõuannet, mis kindlalt sellises olukorras tasakaalu ja üksteisemõistmise taastaks. Klassikalises paarisuhtes on erinevad etapid. Ideaalsel juhul teab mees/ naine juba paarisuhet alustades, millised on tema ootused elule, tööle, hobidele, millised on sügavamad väärtushinnangud ja ootused paarisuhtele ja perele. Tihti on nii, et paarisuhtesse astudes oma ootused justkui unustatakse või pannakse kõrvale. Armumine ja hormoonid teevad oma töö. Peale laste sündi ja veel mitu mitu aastat peale seda läheb kogu energia laste eest hoolt kandmisele ja olmeprobleemidele. Mida suuremaks lapsed kasvavad seda rohkem jääb vanematel jälle üksteisele ja ka iseendale aega. See on aeg, kus kaaslased hakkavad jälle rohkem oma suhte kvaliteedi peale mõtlema, hakkavad küsimusi esitama: Kas ma olen õnneli?, Kas ma olen rahul?
Võib juhtuda, et kui enne suhtesse astumist ei teadvustanud inimene oma sügavaid väärtushinnanguid, ei sõnastanud oma ootusi, siis nüüd neile elu aspektile mõtlema hakates, võib tekkida tõeline mõtete- tunnete tohuvapohu. Kas praegune elu on see, mida ma tegelikult tahaksin? Vastuste otsimisel ja lahendusteleidmisel määrab kindlasti olullist rolli ka asjaolu, milline oli suhte kvaliteet möödunud aastate vältel. Kas peale laste ja ühiste materiaalsete väärtuste on mida meenutada. Kas üksteisele oldi toeks, kas oli mõistmist ja hoolimist.
Seega paarisuhtes on paradoksaalsel kombel kõige olulisemal kohal Mina-roll. See tähendab, et igal inimesel endal on vastutus teada ja teisele teada anda oma vajadustest. Kui isiku kõige olulisemad vajadused on rahuldatud, siis on loodud hea eeldus meie- rollis osalemiseks. Meie- roll tähendab seda, et me oleme paar, me teame, kuidas me koos toimime, meil on omad kokkulepped, mis puudutavad seda, kuidas korraldame oma igapäevaelu, kuidas hoolitseme materiaalse külj eest, kuidas suhtleme sõpradega, oma vanematega, kuidas veedame vaba aega jne. Kolmas roll on lapsevanema roll. Nagu ka eelnevaltvälja toodud, siis laste sündides muutub lapsevanemaks olemise roll valdavaks. Hiljem see aasta aastalt jällegi väheneb, kuid olenemata sellest, kas teie kooselu kestab või mitte, jääte te lapsevanemateks elu lõpuni. Halvim, mida te teha saate, on tõmmata lapsed kaasa omavahelisse võitlusse. Lapsed vajavad ema ja isa, lapsed vajavad teadmist, et ema ja isa suudavad hästi läbi saada, olenemata sellest, kas elatakse ühel territooriumil või mitte.
Olete elukaaslasega mõlemad kriisisituatsioonis. Kriisis inimesed ei käitu väga loogiliselt ja vestlused, selgitused, kokkulepped ei kipu õnnestuma, sest haavatasaamist, solvumist, teise mittekuulamist, oma tõe otsimist on ülevoolavalt palju. Kui teie kaasa on nõus, siis soovitaksin abi otsida pereterapeudilt. Kontakte leiate: www.pereterapeudid.ee
Suhtes olakse kahekesi. Mõlemal on võrdne vastutus kanda hoolt suhte toimimise eest. Kui teie kaaslane otsustab siiski lahkuda, ei saa te suurt midagi teha.
