Pöördun Teie poole ,et saada asjakohast nõu.Nimelt vanematega läbisaamine aastatega väga kehvaks läinud.Nad ei mõista minu probleeme,pigem õigustavad teisi.Minu tunded ,arusaamad elust ei lähe neile korda.Kõik,mida arvan ,on vale ja mõtetu.Tänaseks on see viinud lahkuminekuni ,kuna neile oma probleemidest rääkimine viib neid endast välja ja hakkavad vahele segama.Oma saladusi ei ole saanud neile usaldada.Lapse kasvatamine on samuti teemaks ja vahest läheb tuju niivõrd ära ,et jätta kõik ja alustada nullist,sest see kõik vastasel juhul ei lõpe.
Kirja põhjal võin arvata, et olete noor täiskasvanu, kes kasvatab last ja olete oma vanematega seni tihedalt seotud olnud. Ent kuna tunnete nendepoolset mõistmatust, siis see tekitab mõtteid katkestada suhted või eemalduda, kuigi see ei tundu teile kerge olevat.
Loomulikult tekitab selline olukord pettumust ja kurbust, sest on ju nii loomulik olla ka täiskasvanuna oma vanematega seotud, nende poolt usaldatud ja mõistetud. Kirjelduse järgi saan aru nii, et olete püüdnud neile oma asju rääkida, kuid teile tundub, et te ei ole leidnud tõelist kuulamist, toetust ja arusaamist, kuna vanemad kipuvad oma arvamust ja arusaama peale suruma.
Kui lapsed saavad suureks, siis peaks lapse ja vanema suhe asenduma kahe täiskasvanud inimese suhtega. Tihti on üleminek keerukas või venib pikemaks kui see suhetele hea on. Osati on ju ka mõistetav: vanematel võib olla raske aru saada, et nende väikesest, aina abi ja õpetussõnu vajavast väikesest lapsest on sirgunud noor inimene, kes suudab ise vastutada ning kel on õigus oma valikutele – ta ei pea neid enam vanematega läbi rääkima. Ka noorel täiskasvanul võib esialgu harjumatu ja isegi raske olla sõltumatu ja iseseisev, ta võib ikka tahta olla see sõnakuulelik ja hea laps, kes ta lapsena olla püüdis.
Vanemate ja laste täiskasvanulikud suhted ei tähenda eemaldumist, ammugi ei tähenda need läheduse või usalduse puudust. Uus selles suhtes on eelkõige võrdväärsus. Seega on teil õigus oma valikutele nii selles, kuidas te oma probleeme lahendate või kuidas oma last kasvatate. Täiskasvanulik ja ka lihtsalt mõistlik on aga ka kuulata teiste (sh vanemate) arvamusi ja nõuandeid, ja seejärel otsustada, kas midagi neist sobiks ka teil arvestada või üle võtta.
Muidugi oleks tore tunda, et teie ja teie vanemate seisukohad on sarnased, ent kui see nii ei ole, siis tuleb sedagi võtta täiskasvanuliku rahuga. Saate ka vanematele öelda, mida te tunnete ja mõtlete neis olukordades. Saate väljendada oma kurbust, oma lootust toele ja mõistmisele. Võib ju ka olla, et vanemad ei ole sellest aru saanud, kuidas neis olukordades tunnete end teie.
Ja kui loodetud mõistmist ei teki ka pärast selgitus, on ehk ka võimalus otsida mõistmist ja tuge, mida tõesti vajab iga inimene, teistelt. Ehk on teil mõni sõber või sõbranna, kellega olla usaldussuhtes, ja tunda neis suhetes üksmeelt ja toetust.
