Oleme mehega koos olnud 13 aastat, ja meil on imeline 8 aastane poeg keda me mõlemad armastame meeletult.
Viimased 5 aastat olemegi mehega elanud koos põhimõtteliselt lapse pärast st. üks elab ühes toas ja teine teises, suhtleme lapse teemadel põhiliselt ainult, käime eri üritustel jne.
Võtsime vastu otsuse, et aitab sellisest elus ja lähme mõlemad oma eludega edasi.
Hetkel on ainus ja suur mure meie ühine poeg, nimelt me ei tea kuidas talle sellest otsusest teada anda.
Tema vaeseke ei saa midagi aru, et valesti oleks.
Mees ütles, et kuna mina ütlesin nüüd selle otsuse kõva häälega esimesena välja peaksin ka mina sellest lapsele teada andma
Te kirjutasite, et lapse teemadel olete mehega siiani suhelnud, kuid elate erinevates tubades ja käite erinevatel üritustel. Seega võib öelda, et teie paarisuhe on sisuliselt lõppenud juba mitmeid aastaid tagasi, kuid vanemlikus suhtes olete olnud edasi ja armastate oma last väga. Nüüd on teil plaan lahku minna. Ütlete, et kõige raskem on otsusest lapsele rääkida, sest tema arvates ei ole midagi valesti. Jah, lapse jaoks olete olnud olemas ja see ongi olnud talle tähtis. Tema on näinud suurema osa oma elust just selliselt suhtlevaid vanemaid ning see tundubki talle õige. Lapsed võtavad ju mudelid kodust kaasa ja kui te tahate oma lapsele tulevikus, et tal oleks paarisuhe, milles oleks ka lähedus, siis ongi talle tähtis näidata, et see mis teie vahel mehega on, ei ole paarisuhe ning te otsustate oma ellu ka paarisuhtele ruumi teha. Kui laps näeb ja mõistab, et te vajate oma ellu paarisuhet ning näeb kunagi teid kumbagi rahuldustpakkuvas paarisuhtes, siis oskab ta ka ise tulevikus seda oma ellu paremini luua.
Kirjast ei selgu, kas olete mehega jõudnud olulised asjad juba läbi rääkida. Kuidas teie elukorraldus hakkab olema? Mis teie enda arvates on teie suhtes „valesti“? Mida igatsete? Kuidas vanemlikku suhet jätkate? Kas paarisuhte teemadel olete jõudnud emotsionaalselt lõpetatusesse või vajate midagi veel rääkida, küsida, mõista? Need küsimused on tähtsad seetõttu, et vanemliku suhte kvaliteet peale lahutust sõltub sellest, kui hästi on lõpetatud paarisuhe. Lapsele loob turvatunde, kui ta ei satu vanemate tülide vahele, kui ta ei pea pooli valima ja kui ta saab piisavalt arusaadavat infot, miks vanemad lahku läksid ja kuidas elu hakkab edasi olema.
Üldine põhimõte, millest lapsele teatamisel peaks lähtuma on see, et lapsel peab olema võimalus mõlemat vanemat oma südames edasi armastada. Lapsel pole vaja kuulda hinnanguid, mis emal ja isal teineteise suhtes tõenäoliselt on. Võib rääkida üldisemalt, et vanemad ei saa läbi, ei ole enam koos hea olla, otsustasid lahku minna jne. Sõnade valik peaks olema see, mis tundub teile õige ja kohane. Lapsed kipuvad endal süüd nägema, seega on tähtis rõhutada, et lahutus on vanemate omavaheline asi ja see ei ole kuidagi lapse süü. Laps peab kuulma, et mõlemad vanemad armastavad teda ja kuigi vanemad lõpetavad oma paarisuhte, siis lapse jaoks jäävad nad mõlemad alles.
On igati arusaadav, et lapsele lahutusest rääkimine on äärmiselt raske ja kurb, eriti kui laps pole näinud vanemate vahelisi probleeme ja tülisid. Samas võib öelda, et lapsed tajuvad tavaliselt üllatavalt hästi, mis vanemate vahel toimub. Sellest võib ka lapsega rääkida: „kindlasti oled sa märganud, et meil on erinevad sõbrad ja me ei käi koos väljas“ või „me elame erinevates tubades“. Võite lapsele ka öelda, et te mehega mõlemad tahate oma ellu inimest kellega on hea kallistada, olla lähedal, kellega on tore rääkida oma asjadest või koos väljas käia. Võib-olla on kohane rääkida, mis on üldse paarisuhe. Lisaks on lastele tavaliselt suur kingitus, kui nad teavad, et nemad on sündinud armastusest ja vanematel on vähemalt kunagi olnud omavahel hea olla. Kindlasti on vaja vaadata, et lapsel ei tekiks süütunnet, et tema sündides hakkas suhe halvaks muutuma. See on ju olnud ikka vanemate vastutus, kuidas paarisuhet on osatud hoida.
Kokkuvõtteks veel olulised põhimõtted:
• Ideaalis võiksid vanemad koos mõelda, kuidas ja mida lapsele rääkida ning seda ka koos teha (alati ei ole see võimalik).
• Enne lapsele rääkimist tuleks siiski endas selgust saada, mis on lühike, aus ja lapsele eakohane põhjendus lahkuminekuks. Hea, kui vanemad oleksid selles ühel meelel. Detailid on paari omavaheline asi.
• Lapsel on vaja kuulda, kuidas see otsus praktiliselt tema igapäevast elu mõjutab – kus ta elama hakkab, kas kool jääb samaks, keda ta kui tihti näha saab, kas sõpradega kohtub edasi jne. Ideaalis võiks olla lapse jaoks võimalikult vähe muutusi.
• Lapsele rääkimiseks on oluline valida sobiv ja rahulik aeg. Tuleb olla valmis, et laps väljendab mingeid tundeid, või tekivad tal küsimused. Võib ka juhtuda, et lapsel pole midagi sel hetkel öelda ning küsimused ja tunded võivad tekkida alles aja möödudes.
• Tähtis on olla tähelepanelik lapse tunnete, mõtete, kahtluste, mureda ja küsimuste suhtes. On tähtis, et lapse kõikide tunnete jaoks oleks ruumi ja vanemad aktsepteeriksid lapse kogemust ja vaatenurka.
• Mida selgemad on edasise elukorraldusega seotud plaanid, seda lihtsam lapsele.
• Lapse eelistusi on oluline kuulata ja arvesse võtta, kuid lapsele ei tohi jääda valiku ja otsuse vastutus. Laps ei peaks kunagi pooli valima. Praktilised otsused on vanemate teha.
Kui teil on veel kahtlusi ja küsimusi, siis soovitan kindlasti lugeda ka Philip Stahli raamatut „Lastekasvatus pärast lahutust“ - http://raamatud.print.ee/?sisu=6&raamat=115
