See on siis minu loo järg, viimasest postitusest on möödas peaaegu kuuaega (eelmine postitus: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/e-noustamine/postitused/?fid=15&tid=5217 )
Nüüdseks on suhte lõpetamisest möödas poolteist kuud ning mees kolis nüüd ka ca 2 nädalat tagasi kodust välja...
Hakkasin juba enne tema lahkumist mõtlema (see oli ikkagi tema ettepanek), et võibolla oleks see parim mõlemale, kaua me nii paigal seisame. Kuigi läbisaamine oli meil väga hea (seni kuni omavahelisest suhtest ei rääkinud), oli mul tunne, et ta laseb minu hoole peal liugu (kodus käis vaid söömas ja magamas, lapsega suurt ei tegelenud, kuigi oli puhkuseaeg) . Lootsin, et ehk jõuab ta eraldi olles mingile selgusele, sest tema põhjendus suhte lõpetamisele oli senini olnud ainult see, et ta tahab lahku minna, ei muud („Ma ei oska põhjendada, miks ma tahan Sinust lahku minna, aga ma tahan“ – tema täpsed sõnad). Samuti käitus ta ikka edasi nagu poisike, huvitatud ainult enda heaolust, mõtlemata mis tundeid see minus tekitab, või kuidas mõjutab last ning kõhubeebit. Muidugi mõjus tema lahkumine mulle taas laastavalt, emotsionaalses mõttes siis.
Olen nüüd väga palju oma probleeme arutanud, eelkõige isaga, kuid ka ühe suht üllatuslikul viisil tekkinud sõbrannaga (kes on samalaadse seiga läbielanud 2x ning mees on ikkagi lõpuks tagasi roomanud). Võtsin ka kohe järgmine päev, kui mees mu maha jättis, ühendust raseduskriisi abinumbril. Kuigi need paar kõnet, mis ma sinna tegin, olid väga abistavad (vestlesime nõustajaga mõlemal korral ca tund aega), leidsin, et omastelt saadav abi on pisut rahuldavam. Ka ei ole ma suutnud end kokku võtta, et kohtuda näost-näkku mõne professionaaliga, lihtsalt pole valmis selleks...võibolla ei saagi olema. Paraku on mul tunne, et mees omapoolselt seda muret kellegiga jagada pole suutnud. Ehk tunneb häbi, et jätab maha mitte ainult naise, vaid raseda naise. Nagu varasemas kirjas öeldud, pole ta nõus minema psühhholoogi ega nõustaja juurde, lihtsalt ei taha võõrastega oma asju arutada. Olen seepärast väga mures, sest kui ta ei suudagi kuidagi endas olevaid probleeme ning tundeid lahendada, ei olegi võimalust et ta tuleks mõistusele vähemalt selles osas, mis puudutab laste jaoks olemas olemist....1 tund päevas /paari päeva jooksul ei ole minu arust piisav, kui laps on harjunud, et mõlemad vanemad on kogu aeg olemas olnud ja tegelikult on ju mees ka väga hea isa olnud. Muidugi on alles väga vähe aega möödunud väljakolimisest ja asjade paikaloksumine võtab aega.
Olen tema külaskäikude ajal hoidnud kaarega eemale, sulgen ennast magamistuppa ja loen raamatut või lihtsalt nutan vms...ei suuda kuidagi rahulikuks jääda. Tema heidab mulle aga ette, et ma olen tema peale jälle nii pahane ja et tal on ikka nii kahju jne, vabandab ette-taha. Vahest kukubki välja, et ma nähvan talle midagi ja siis on pärast omal nii paha- üritan ju ennast kaitsta ja hoiduda jälle nutma hakkamast. Parim kaitse on rünnak, kuid mida ma ründan, kui ma sõdida ei taha. Olen selle pärast vabandanud ja ta ütleb, et mõistab, kuid ma ei taha uskuda, et ta aru saab, mis minus ikkagi toimub. On tunne, et mind on ribadeks kistud ja lihtsalt ei oska ennast enam kuidagi kokku lappida.
Lapsele ei ole me lahkuminekust rääkinud, lihtsalt et issi peab palju tööl olema – seni pole tütar sellest numbrit teinud, on küll hakanud küsima, millal issi jälle koju tagasi elama tuleb, millal töö otsa saab. Ma hirmsasti muretsen ta pärast. Mina ju olen päevast-päeva tema kõrval, pean rääkima miks issit jälle kodus ei ole, hoidma selle kõrvalt maja korras ning söögi laual, hoolitsema, et laps saaks hoitud, kui pean tööl olema (sest lasteaiad on praegu ju kinni) ja kõige selle kõrvalt veel hoiduma lapse ees murdumast – pisaraid ning punaseid silmi olen seni põhjendanud halva enesetundega.
Nendes põgusates vestlustes, mis mul mehega peale tema lahkumist on olnud, on ta maininud, et ka temal on väga raske ja minu sõnade peale „see ju on see, mida Sa soovisid“ ütleb ta, et see ikka ei ole päris see, mida ta tahtis. Kas ta siis lootis, et see ongi kõige meie probleemide vastuseks ja peale lahkumist on kõik nagu imeväel korras? Kohati mulle tundub, et ta ei saa isegi aru, mida ta tahab või mida tema sõnad ja käitumine teistele teevad....
Tean, et aeg näitab, mis moodi me oma elu edasi elama hakkame, ehk ongi tarvis vaid lahusolekut...? Või hellitan ma lihtsalt lootust?...kuigi ma pidevalt kordan endale, et ma ei looda enam midagi, olen niigi juba piisavalt haiget saanud.
Möödunud on veel väga vähe aega, kuid mulle tundub nagu see oleks juba olnud terve igavik.
|
