Lugu tuleks üsna pikk aga lühidalt siis nii,et suhe mehega juba minu raseduseperioodist üsna täbar ja vältijaks on tema ,mitte mina.Kuna see tegi mind väga närviliseks ,oli terve rasedus ja tänaseni siis 4 aastat juba lausa kriitiline seis pereelus.Mingeid tundeid tal enam pole ja nagu ma aru olen saanud on koosolemiseks vaid materiaalne külg.Ei ole lähedust ,ühiseid ettevõtmisi.Kuna endal on tunded ,siis olen kõik ära kannatanud ja ei taha temast kuidagi lahus olla.Lapse suhtes pole see jälle õige ,sest tema kannatab veel rohkem ja talub sellist koosolemist.Mida aga mees ise võiks tahta ,siis ammendavat vastust pole tänaseks veel saanud.Kõik küsimused,variandid ,mis olen välja pakkunud on valed ja ma ei saa tõelist põhjust teada,mis meie suhte nii närusesse seisu viinud on.Kuidas siis panna mees rääkima ?
Olete mures oma suhte pärast, mille seisu hindate lausa kriitiliseks.
Paarisuhte tasakaal on mõistagi rikutud, kui sisuline põhjus selleks (tõeline soov koos olla) on ainult ühel partneritest. Samas - kui mehe põhjus on materiaalne nagu te mainite, siis seegi on ju ikka ka põhjus. Suhtes olemiseks ja selle kestmiseks on palju erinevaid põhjusi/põhjendusi, ja kuigi psühholoogia kui teadus ja suhetega tegelevad spetsialistid räägivad üsna kindlatest "asjadest", mis suhtest suhte teevad, siis iga konkreetne suhe on ikkagi ainukordne. Ainult kaks suhtes olevat inimest saavad otsustada selle üle, milline nende suhe olema peaks. Kui kumbki tunneb end suhtes hästi ja on sellega rahul, siis peakski korras olema. Kui mitte, siis on vaja julgust olla avatud, et sellest rääkida, mis on puudu või mida peaks kumbki teisiti tegema, et end teisiti tunda.
Sellest, kuidas teine end tunneb, saame mõnel määral ka rääkimata aru, kuid rääkimine on selguse saamiseks ja teineteise mõistmiseks siiski hädavajalik. Küsimus „kuhu kaovad tunded?“ on paljude paaride jaoks justkui müstika valdkonda kuuluv. Seda kohta teie suhtes peaks uurima. Kas see, et teie teate, et mehel enam tundeid ei ole, on teie arvamus või on mees selle välja öelnud? Kas need tunded olid kunagi? Milline on olnud teie omavaheline vastastikune mõju, et tunded vähenesid? Mis olid need asjaolud, mis tundeid muutsid? Armastus on ju vähemalt osati ikka ka otsus. Mis siis sundis meest ümber otsustama? Milline võib olla teie osa selles? Kui palju on teil üldse suhte ajaloo jooksul olnud võimalik rääkida sellest, kes te olete teineteisele ja mis põhjusel koos?
Kirja järgi tundub, et mehe arvamused, soovid ja tunnete tagamaa on jäänud teile pigem saladuseks. On tõesti raske - kui mitte võimatu - kedagi rääkima panna. Soov rääkida peaks tekkima ikka inimesel endal, ja mõistagi on igaühel õigus valida ka mitterääkimine - ning kummagi valikuga kaasneb midagi, mille eest siis vastutust kanda tuleb. Teie mees on valinud mitterääkimise - mis võiks talle selleks põhjuse anda? Kas mingid muutujad ses osas võiksid olla ka teie mõjuväljas? Kas teie saate teha midagi teisiti, et mehel oleks mugavam-turvalisem rääkida? Ma ei tea, mida olete proovinud. Mõistvat, tähelepanelikku kuulamist? Enda seisukohtade selget väljatoomist? Haiget tegeva olukorra kirjeldamist ilma meest süüdistamata? Avameelset rääkimist oma hirmust, valust, pettumusest, armastusest, kurbusest? Vahel annab just see teisele justkui loa avameelne olla, kui me ise seda esimesena julgeme.
Mõistagi võib juhtuda, et te proovite seda kõike (või oletegi juba proovinud) – aga see ei aita. Ka sel juhul on ju ikkagi variante, mille vahel saate kaaluda. Näiteks leppida sellega, et teie suhe ongi selline mõneti tasakaalutu või miinimumprogrammil põhinev, aga annab võimaluse olla koos kalli inimesega. Ehk annab midagi muuta mehele lähenemise viisis ja see aitab kaasa suuremale avatusele, ja vähemalt selgust tuleb juurde (aga mitte tingimata armastust). Vahel võibki suurem selgus tunduda suhtele nii ohtlik, et tundub parem sellest mitte rääkida (see on alateadlik otsus). Vahel saab pöördepunkt suhetes alguse just suuremast aususest ja avatusest, mis ju ikka on läheduse alus. Ja alati on ka võimalus kaaluda lahkuminekut, et pärast emotsionaalset selginemist alustada uue partneriga. Laps on loomulikult argument koosolemiseks, ent õnnetus kooselus on õnnetu ka laps.
Soovi korral saate pöörduda ka paariteraapiasse, et olukorda uurida ja lahendusi leida koos spetsialisti toega.
