Ma olen kontrolliv mees ja ma ei taha enam selline olla.
Mina ja minu naispartner (nüüd endine) oleme mõlemad 20-25 aastat vana. Olime temaga suhtes 2 aastat. Tema on minu elus esimene partner. Kuid üleeile ta ütles, et ta enam mind ei armasta ja jättis mu maha. Tema põhjendus: ma olen kontrolliv, ma ei tee teda õnnelikuks ega ise ei ole temaga õnnelik.
Märkus: tal ei ole kedagi teist; ta tahab lihtsalt olla üksinda.
Ma möönan, et ma olen perfektsionist, nõuan väga palju endast ja ootan väga palju ka teistest. Samas (!), ma alles nüüd hakkan aru saama, et mul on tegelikult madal enesehinnang, ma ei ole eneses kindel ja ma ei usalda teisi inimesi. Ma vihkan seda endas ja võib-olla sellepärast tahan ennast muudkui paremaks muuta. Minu isa jättis mu maha lapsepõlves, mind kiusati koolis, mul on raske luua sõpru ja romantilisi suhteid.
Õnneks kohtasin ma 2 aastat tagasi selle naise ja meil õnnestus luua pikemaajaline suhe. Kahjuks, oli meil kahe aasta vältel väga palju tülisid (kord kuus kindlasti), mille käigus ma süüdistasin teda milleski (ilmselt tühistes asjades, sest ma ei mäletagi neid praegu!), kritiseerisin teda, õpetasin talle „õiget“ käitumist. Veel kahjuks, kõige selle käigus ma tihtipeale karjusin tema peale, isegi olen visanud ta koduuksest välja (karistuseks), ähvardasin mitu korda lahkuminekuga (ma ei mõelnud seda kunagi tõsiselt, vaid tahtsin ilmselt teda allutada mulle). Ja kõige suuremaks kahjuks, ma olen tõstnud tema peale kätt, ma ei löönud vastu nägu, vaid vastu ülakeha ja olen vägivaldselt kohelnud teda (see ei olnud midagi, mis teeks talle suurt füüsilist valu või jätaks pikemaajalisi kehalisi jäljeid, aga hoolimata sellest oli see kahtlemata alandav ja vägivaldne).
Näiteid, kuidas ma tahtsin teda pidevalt muuta:
„Pead alkoholi joomise üldse ära jätma või vähem jooma, muidu lähen sust minema“ (kusjuures, tal ei olnudki probleemi alkoholismiga!);
„Ära suhtle nende noormeestega, nad pole su sõbrad ja tahavad sind ainult voodisse“;
„Ära mine sõbrannadega välja, nad joovad ja siis sina jood ja sinuga juhtub midagi halba“;
„Sa ei tohi süüa rämpstoitu“;
„Istu sirgelt – muidu selg valutab“.
+ Ma olen kontrollinud tema privaatsõnumeid telefonis ja arvutis (ta teadis sellest) ja ma õigustasin enda käitumist nõudega, et suhtes tuleb olla aus ja ei tohiks midagi varjata teine teise eest.
Mul on raske enda vead näha, sest ma näen need läbi enda „heatahtlikkuse“ prisma, st et ma tahtsin ainult head... Kuid seda, kui kontrolliv ma olen, ma tõesti nägin alles siis kui mu naispartner jättis mu maha ja palus mind jätta ta üksinda.
(Muide, ma võtsin seda tema lahkumineku otsust hüsteeriliselt ja vägivaldselt. See on ilmselt veel üks märk sellest, kui kontrolliv ma olen, kuigi ma ennast õigustasin sellega, et olin kurb ja solvatud.)
Mulle õnnestus järgmisel päeval (eile) rääkida temaga rahulikult ja mulle jäi lootus, et võib-olla me saaksime temaga alustada uuesti. Ma küsisin talt, mis ta arvab uue alguse kohta. Ta vastas, et ei oska kohe öelda ja tahab teha samm korraga. Ma nõudsin siiski vastuse peaaegu nuttes, kuid ta ei vastanud ja tahtis aega omaette. Ma pidin tema nõudel lahkuma.
Kuid täna ma sain lõpuks aru, kui kontrolliv ma olen. Ühel hetkel ma lihtsalt teadvustasin seda ebamugavust, mis minu sees keerutab kõike, kui ma ei saa vastust sellele, mida nõuan või kuidas tahan. Praegu on ju kontroll tema käes. Tema kontrollib, kas ta alustab minuga kooselu uuesti või ei alusta. Tema kontrollib, kas ta vastab minu nõudvale küsimusele või mitte. See on minu jaoks uus ja ebamugav tunne, sest kõik need 2 aastat mina olin see, kes kontrollis kõike. Ma ei imesta üldse, et ta jättis mu lõpuks maha. Pigem on mul siiralt kahju, et ta pidi seda kõike nii kaua taluma. Ja teadvustades kõike seda, mul hakkas väga halb ja ühtaegu natuke hea. Väga halb, sest ma sain aru, et ma vajan abi, ja natuke hea, sest ma oskan seda abi nüüd küsida ja abipalve sõnastada.
Kas Teil oleks soovitusi, kuidas ma selle enda probleemiga võitlen? Ma taipasin nii palju, et võin alustada sellest, et annan minu eks-naispartnerile nii palju aega vastamiseks, kui tema soovib.
Mis soovitusi Teil oleks veel mulle? Mida ma selle sisemise frustratsiooniga teen? Kuidas ma olen hooliv, aga mitte peale tükkiv ja kindlasti mitte vägivaldne või alandav? Kuidas usaldada partnerit ilma selleta, et ma peaks kontrollima ja korraldama tema elu? Mida teha hirmuga, et partner jätab su maha, kui sa ei kontrolli teda?
Suured tänud, et lugesite pöördumise läbi ja vastate sellele!
Seoses partneri otsusega lahku minna, olete avastanud, et tema etteheited ja rahulolematus on olnud põhjendatud. Ka teie ise ei soovi enam vanaviisi edasi minna ja tahaksite teha muudatusi. Seoses sellega on teil mitmeid küsimusi.
Kuna tundub, et lahkuminek ja ka teadvustamine, et teie ise olete selle põhjuseks, on üsna värske, siis antud hetkel on tõenäoliselt tegu teatavat moodi shokiga. Seega tasuks kõigepealt anda endale aega olukorraga harjumiseks. Hetk on tõepoolest raske ja periood täis frustratsiooni, pettumust, õnnetu olemist, iseenese ja ehk mingil hetkel ka teiste süüdistamist. Kriiside põhjused võivad olla erinevad, kuid tegelikult ei ole vahet, kas autoavarii või lahkuminek vms., ikka on see olukord kus “tee on püsti ees” ja edasi ei ole võimalik vanaviisi minna. Inimene tunneb järsku rünnakut iseenda ja oma identiteedi vastu. Kriisist ei saa välja ilma shoki ja raskete emotsioonide etappi läbimata. Alles peale seda on lootus uus teadmine iseendasse integreerida ja siis, kas sellega leppida või mitte leppida. Seega on kõige olulisem praegusel etapil AEG. Võtke aeg maha, rääkige sõpradega, külastage psühholoogi, tegelege hobidega. Andke oma kaaslasele teada, millega tegelete ja et olete tema jaoks olemas ja ootate teda. Otsustada te tema eest kahjuks ei saa. Teie saate vastutada vaid iseenda otsuste eest.
Kui maailm ei tundu enam nii must ja elu tundub ehk küll mitte väga nauditav, kuid siiski lootustandev, saaksite hakata tegelema oma MINA uurimisega. Olenemata sellest, kas olete oma endise kaaslasega koos või mitte, stabiilne ja mõlemipoolselt rahuldustpakkuv paarisuhe ei ole võimalik ilma, et partnerid iseenda isiksusest ja oma tõelistest vajadustest teadlikud oleksid. Vaid iseendaga rahujalal olev inimene saab partnerile täisväätuslikku suhet pakkuda. Kui teile on siiani omane olnud kontrolliv käitumine ja ennastkehtestav stiil, siis ka selle taga on teatud varjatud vajadus. Kui suudate mõista, mis seal sügaval peidus on, siis saate hakata tegema valikuid, kuidas neid vajadusi vähem destruktiivselt rahuldada ilma et keegi teine haiget saaks või end solvatuna tunneks. Kui hoolite niiviisi iseenda vajadustest, siis on võimalik ka mõista, et teise vastu tõeliselt hooliv olla tähendab just teise vajadustega arvestamist. Muutuseks on vajalik olukorra ja selle põhjuste teadvustamine, rahulolematus olukorra suhtes, soov ise muutuda ja käitumise korrigeerimine. Lugedes teie eneseanalüüsi, siis tundub, et olete üht teist juba ise märganud ja mõistnud oma minevikust. Et enda senise käitumise motivaatoreid paremini tundma õppida oleks mõistlik appi võtta psühholoog või psühhoterapeut. Inimesel endal on oht jääda omi mõtteid kordama. Kui soovite sügavamalt oma olemust uurida, siis soovitaksin psühhoanalüütilist teraapiat. Vajalikke kontakte leiate kindlasti Eesti Psühhoanalüütilise seltsi koduleheküljelt. Paraku on säärane eneseotsimise tee üsna palju ressurssi nõudev, nii ajalist kui materiaalset.
Lõpetuseks tahaksin öelda, et hirme on iga inimese elus ja need on normaalsed. Nende turvaliseks ületamiseks võiks meeles pidada, et meie närvisüsteem töötab niiviisi, et kui midagi halba juhtub, siis aktiveerub meie emotsionaalne aju. Tunneme just neidsamu raskeid tundeid nagu ma eespool kirjeldasin. Ajukoor ei tööta ja ei ole võimeline pakkuma ratsionaalseid lahendusi. Paraku muretsedes mingi sündmuse pärast on meie närvisüsteem täpselt samas häireolukorras. Tunneme end üsna sarnaselt sellel justkui oleks juba midagi ebameeldivat juhtunud. Ega siis need otsusedki saa adekvaatsed olla. Niisiis on vaja võtta kokku kogu tahtejõud ja öelda STOP- ma ei muretse praegu, tegelen sellega alles siis, kui see on juhtunud. Usaldus aga ei ole mitte midagi muud, kui iga inimese sisemine otsus. Garantiisid elus ei ole. Iga inimese enda vastutus on teha see otsus- usaldan või mitte.
Soovin teile meelerahu ja innukust oma sügavama Mina tundmaõppimisel.
