Siit tuleb üsna pikk lugu - Oleme mehega abielus olnud juba peaaegu 10 aastat, meil on 5.aastane tütar ning nüüdseks ootan teist last, rasedust peaaegu 3 kuud juba. 3 nädalat tagasi jättis mees mind maha...
Suhte algus oli meil ilus, liikusime alati ainult koos ja käsi-käes, olime mõlemad üsna noored (mina 16, tema 20), kummagile esimene tõsine / tõeline suhe! Nn mesinädalaperiood kestis meil ca 5-6 aastat. Siis jäin tütart ootama – kauaoodatud / tehtud kaunikene ...ning ka lapsega koju. Minu käimised olid sellest hetkest piiratud ja mehe uue töö ning uute hobide tõttu jäi ka tema tihedamini kodust ära - ise veel utsitasin takka, mõeldes anda talle puhkust - mis ta ikka vahib kodus seda karjuvat last ja depressioonis naist.
Teine-teisele jäi järjest vähem aega ja minus kasvas armukadedus, kuna mees on kerge suhtleja ning leiab kergesti teistega ühise keele, ka naistega. Otseselt pole ma teda petmises ei süüdistanud, tegelikult tol hetkel justkui poleks suutnud seda uskudagi, isegi kui ta oleks seda teinud. Kuid ma olin solvunud, kahjuks ei osanud ma ennast talle ennast kuidagi teisti väljendada, kui eemale tõugates (ei tahtnud koguaeg musi anda, ei lasknud kätt ümber panna, aeg-ajalt näägutamine jne), takkaotsa mõeldes ei saanud ma ka ise sel hetkel aru mis mul puudu on või mida ma vajasin. See kõik võttis aega umbes 1,5 aastat. Siis läks laps lasteaeda ning mina tööle tagasi.
Sain uuesti justkui vabaks- varem olime planeerinud juba uut last, käin aastakese tööl ja siis uuesti proovime, kuid vabadus oli magus ja ma lükkasin lapseplaanid edasi. Hakkasin suhtlema vana töökaaslasega (mees), kellega mul on alati olnud hea läbisaamine. Olen üsna kinnise loomuga, kuid temaga oli kuidagi lihtne rääkida – suhtlus käis ainult tööjuures, tööväliselt me ei lävinud. Pisut aega hiljem hakkas ta mind juba kohvikusse kutsuma ja rääkis mulle oma tunnetest minu vastu...ja see oli meelitav. Ta oli mullegi pisut rohkem meeldima hakanud, kui oleks pidanud sest ma olin ennast juba pikka aega tühjana tundnud. Armastasin oma meest endiselt, kuid ei suutnud tema lähenemist ja komplimente taluda, samas just tahtsin tema lähedust. Nokk kinni, saba lahti... tundsin ennast üksikuna.
Flirt töökaaslasega kestis ca 2 nädalat, selle aja jooksul me tegelikult kordagi kahekesi koos kuskil ei viibinud (v.a 1 lõuna kohvikus), seega midagi peale üksiku embuse ning suudluse ei toimunud – rääkimata vahekorrast. See aga ei takistanud meil omavahel telefonisõnumeid saatmast ja tema kirjad olid oluliselt julgema sisuga, kui ta otse mulle öelda julges.... mu mees hakkas kahtlustama, kes tema naisele siis koguaeg õhtuti sõnumineerib? ning leidis ja luges neid.
Ma ei hakanud midagi salgama, rääkisin oma tunnetest ning mis oli toimunud, olin ennast pikalt üksi tundnud. Et see nn libastumine oli minu jaoks tühise tähendusega, minu tunded teise mehe vastu ei olnud tõsised ning see ei oleks meie abielu kunagi ohustanud. Samas oli hea tunda, et ka mina kellelegi meeldida võin. Ma ei oleks kunagi tahtnud talle haiget teha, ometi just seda olin ma teinud. Temagi tunnistas, et oli minusse iseenesestmõistetavalt suhtunud ning ei näidanud piisavalt huvi ülesse minu tegemistesse.
Lõpetasin suhtlemise töökaaslasega ning proovisime oma suhet parandama hakata, kuid okas jäi meile mõlemasse... nii see kestis 3 aastat, põgusate tõusude ning mõõnadega.
Eelmisel sügisel hakkasin tundma, et mees väldib mind, on tavapäraselt rohkem eemal. Otsustasin ise proovida talle lähenemist, kuid kuna ma olen arg ja kardan äraütlemist, siis ei julgenud ma seda kuigi otseselt teha. See pisku jättis teda aga külmaks. Mulle tekkis kahtlus ning ma küsisin, kas tal on keegi teine, ta eitas seda. Otsustasime, et võtame oma suhte tõsiselt käsile, sest nii nagu see oli aastaid kestnud, see enam olla ei saanud.
Olime koos juba üsna õnnelikud, kestnud oli see umber 1,5 kuud, kuni kogemata sattusin lugema üht tema saadetud meili ühele naisele (ma ei olnud ta järele kunagi nuhkinud, ma ei teagi, miks ma tema meilidele läksin). Kirjasisust oli aru saada, kui kahju on mu mehel lahkuminekupärast ja et ta ju ikka armastab teda jne...ja see kiri oli saadetud 3 nädalat tagasi. Seega, sel hetkel kui mina tundsin ennast juba päris hästi, ajas tema ikkagi teise naisega liini ning ka valetas selle kohta!
Maailm varises kokku, mees ei suutnud ennast ära vabandada ja mina ei suutnud nutmist jätta. Põhjendas seda suhet niisamuti nagu minagi – ta tundis ennast üksikuna ja eemaletõugatuna, ilus tibi lähenes ja tema tundis end kõrvust tõstetuna- ta armus ära. Tutvus oli kestnud ca 2 kuud ning kohvikutest suhe kaugemale ei jõudnud, suudlused – embused, kui mitte seksi. Samas tunnistas ta ka, et ta armastab mind ning tahab ainult minuga olla. Mina olin aga vihane ja ütlesin talle asju, mida poleks pidanud, ilma seda tõsiselt mõtlemata, lihtsalt selleks, et talle haiget teha.
Nädal hiljem sain teada, et olen rase (planeerimata), mees oli sellest uudisest kuuldes vaimustuses. Kahjuks katkes rasedus 5 päeva hiljem ja ma olin veel rohkem murtud. Mees hakkas tasapisi rahunema, kuid mina olin järjest rohkem hulluks minemas. Ma ei rääkinud meie probleemidest ja rasedusekatkemisest kellelegi, lihtsalt polnud kellegiga rääkida. Nagu öeldud, olen üsna kinnine ning kõik minu tuttavad / sõbrad on ka minu mehe sõbrad, pigem isegi tema omad rohkem, seega mul ei ole kedagi päris oma inimest...
Järjest rohkem hulludes hakkasin oma meest aina süüdistama, et ta ei suuda mulle kuidagi toeks olla ning samuti ei suutnud ma teda enam usaldada. Ta ei suutnud seda taluda, ning soovis lahkuminekut. Sellele mõeldes lõi mul aga silme-eest justkui klaariks, ma ei suuda temata olla, sest armastan teda ikkagi ja asi ei ole pelgalt selles, et me oleme kaua koos olnud ning et meil on laps, tema on minu eluarmastus. Palusin, et ta annaks meile uue võimaluse.
2 nädalat oli meil juba stabiilsem, kuni ma täiesti juhuslikult märkasin, tema telefoni netilogi (ta istus mu kõrval ja näppis oma telefoni), ees oli tolle naise pilt, kellesse ta olevat armunud olnud ja see lõi taas silme-eest mustaks, hakkasin jälle teda süüdistama. Ta tunnistas, et oli jälle vahepeal suhelnud temaga (kuigi ma palusin, et ta seda ei teeks) ning et naine oli talle tunnistanud, et hirmasti igatseb teda jne. Ta soovis taas lahku minna. Palusin uut võimalust ning tal ei olnud ka südant lahkuda.
Taas oli 2 nädalat möödunud üsna rahulikult, kuni ma hakkasin end kahtlaselt tundma ning tegin rasedustesti, positiivne (planeerimata). Nüüd enam mees vaimustuses ei olnud, ütles, et ei armasta mind enam, sellel lapsel ei saa kunagi olema perekonda (kuigi ütles, et armastaks seda last sama palju kui meie tütart) ja et ta ei soovi enam minuga koos olla. Ma ei osanud enam midai muud teha, kui nutta ja ütlesin, et mina ei taha lahku minna.
Selge see, et ei saa kedagi vägisi suhtes hoida, samas ei suuda ma loobuda mehest, keda ma nii väga armastan – hoolimata sellest, et ta oli mulle meeletult haiget teinud, valetanud ning varjanud. Ta siiski jäi, kuid kui mind rasedusega arvele võeti, läks ta endast välja ja ütles, et nüüd on lõpp. See oli siis 3 nädalat tagasi...
Samal õhtul sõitsin vanemate juurde ning rääkisin neile oma probleemidest ja olukorrast. Rääkisin kõik nii nagu oli, alustades sellest, kuidas mina teda petnud olin kuni raseduseni välja – vähemalt suutsin seda kellegiga jagada ja nad on väga toetavad olnud. Kuid miski ei võta ära seda kurbust, mida tunnen. Tunnen puudust toetusest, mida vaid mees suudaks oma naisele anda ning vajan seda praegu ju veel rohkem, kui ehk muidu oleks (rasedus on raske olnud, söömisprobleemid, veresuhkur). Vähemalt olen ma suutnud niipalju rahuneda, et ma enam tema ees kokku ei varise (elame ühe katuse all, majalaen), kuid siiski on väga valus.
Tema käib ja teeb oma tegemisi ning pealtnäha tunneb ennast väga hästi, kui mina aina nutan...iga päev (tööl olles käin autos nutmas, koju sõites tõmban tee äärde ja nutan, kodus poen lapse silmealt peitu ning nutan). Tema suhtmine minusse on hoopis muutunud. Igapäevastest asjadest ning tütrest räägime sõbralikult ning teeme naljagi, kuid vahest on ta muille pöördudest nii kalk ja külm, isegi võõrastega pole ma näinud teda nii suhtlemas.
Tean, et olen oma mehega halvasti käitunud ja oleksin pidanud oma tunnetest kohe rääkima, enne kui teda üldse petsin. Samuti ei oleks tohtinud teda niimoodi süüdistada tema tegudes, kui ise ma temast milleski ei erinenud. Nüüd on kahjuks hilja ja kahju on tehtud. Olen ta kaotanud ning saan selles vaid ennast süüdistada.
Vanemad on mind püüdnud rahustada, et küll saavad asjad korda, aeg parandab haavad ja ehk vajab mees vaid eemalolekut, ma ei tohiks teda üldse torkida ja peaks laskma ta mõtetel settida. Ka on nad rääkinud, et on olnud palju juhuseid, kui kaasad on teine-teist taas leidnud just tänu lapsele / lastele ja meil on lapsesünd ju ees. See on küll õhkõrn lohutus, kuid ma ei saa sellele lootma jääda.
Varemalt oleme rääkinud ka suhtenõustaja juurde minekust, kuid ta on sellele kategooriliselt vastu.
Samas on ka mees mingil hetkel meie lahkuminekujuttude sees maininud, et ta tunneb, et ta seisaks nagu paigal, justkui keskeakriisis, ta tahaks hoopis maailma näha (purjetada, üksi) ja tegeleda oma hobidega, kuid senine elu takistab teda seda tegemast. Kui heitsin ette, et tal on ju laps (peagi lapsed), siis kuidas ta mõtleb üht või teist teha, kas ta tõesti kahetseb, et ta on isaks saanud?! Seda ta loomulikult ei kahetse...Kas see siis võib siis tõesti olla keskeakriis? Muutusi on näha ka tema käitumises, juba 1-2 kuud varem, kuid just viimaste nädalate jooksul veel rohkem. Enam ta kodus ei abista, ei aita nõusid pesta, ei korista enda järelt ja tegeleb ka lapsega vähem (varem ei olnud see probleem ja ta on väga hea isa, laps ainult ripuks ta küljes), väga enesekeskseks on muutunud...või üritab ta nii hoopis end meie eludest väljalülitada? Küsida ma seda ei julgeks, ei taha tüli kiskuda.
Kohati tundubki, et mehel on miski faas, kus ta käitub nagu poisike. Kodus ei aita, sööb kõhu täis ja jookseb õue, isegi kruusi ei suuda enam enda järelt puhtaks loputada. Käib õhtuti sõprade juures istumas selle asemel, et lapsele muinasjuttu lugeda (mida alati just tema tegi). Olen mõelnud, et lasen tal selle välja elada, ehk ongi lihtsalt mõistus kodust ära? Või üritan ma jälle endale lohutust leida ning kannatan hiljem pettumuse käes...?
Meie suhteprobleemist teavad vaid minu vanemad ning õde ja minu mehe kasuisa, ma ei kujutaks ettegi, kuidas ma seda tütrele ette kannan?! Tean, et peaksin andma aega, et emotsioonid langeksid, kuid valu ning teadmatus tuleviku ees hirmutav.
Sai nüüd pikk jutt, ehk kohati ka seosusetu, kuid minus on praegu nii palju kurbust ja pisaraid ning kõike seda ei suuda ma hetkel teisiti väljendada....
|
