Tere!
Minu mure on seotud lapse sünniga ja sellele järgnenud muutustele minu ja abikaasa vahelises suhtluses.
Ma tean, et peremudel muutub ja ka suhtlemine, kuid minu jaoks on siin juba mure.
Lähemalt siis.
Laps on nüüd meil 10 kuune. Enne lapse sündi oli kõik ideaalne, meil oli muidugi üksteise jaoks piisavalt aega, me käisime väljas, suhtlesime piisavalt, seksuaalelu oli korras.
Peale lapse sündi tunnen ma ennast järjest rohkem üksi ja see muudab mind jõuetuks.
Mees käib tööl ja peale töölt koju tulekut väga harva tegeleb vabatahtlikult lapsega. Meil sai kenasti enne lapse sündi räägitud, et peale lapse sündi on vaja minule ka veidi "minu" aega. Mees oli nõus ja lubas aidata.
Kuid see pole nii.
Need hetked kui olen palunud, et ta last hoiaks, siis tuleb vastuseks, et mees peab tööd tegema. Kuid ta ei tee seda, pigem on ta arvutis, või mängib mõnda mängu.
Lisaks on olnud ka olukordi kus mees laseb lapsel lihtsalt nutta ja karjuda selle aja sees kui last hoiab.
Ma tunnen nagu ta ei soovi ja ei tahagi lapsega tegeleda. Mitmeid kordi on ta ka minule lapse jõuga õhtuti ära võtnud lapse magamapanemise ajal, ja lasknud ka siis lapsel nutta.
Lisaks on minule pidevad etteheited, et ma ei tegele temaga (mehega) piisavalt. Ma ei jaksa lihtsalt kõike korraga, nii laps kui majapidamine.
Ma olen ka mehega korduvalt sellest rääkinud, et ma vajan abi lapse hoidmisel ja et ta võimaldaks mulle veidi aega.
Peale sellist rääkimist on kõik hea ehk nädala jagu, ja siis algab kõik uuesti.
Ma olen oma murega juba nii kaugele jõudnud, et ma tunnen, et ehk on mul lapsega kahekesi lihtsam.
Olete mures kujunenud olukorra tõttu pärast lapse sündi.
Tõepoolest, suhe muutub, kui paarile sünnib laps. Esimesel lapse eluaastal on ema lähedus lapsele ülimalt tähtis, ema on ju see, kes söödab, kussutab, kreemitab jne. Isa ülesanne sel ajal on ema toetada. Kui isa toetus pole piisav, on emal palju raskem vastu panna pingele, mida hool väikelapse eest kaasa toob, ja paratamatult saab siis kannatada ka paarisuhe.
Teie mure on igati mõistetav ja teie ootustes mehele ei ole midagi ülemäärast. Kindlasti peaksite saama päris oma aega (ilma meheta, ilma lapseta), kindlasti peaks mees aitama majapidamistöödes, samuti peaks mees andma teile vähemalt ühe öö nädalas, et saaksite end välja magada (ema unevõlg võib olla lapsele ohtlik). Kindlasti on emale hõlbustav, kui meeski tõuseb vahel öösel, et last rahustada ja magama kiigutada jms. Lapsel ei tohi kindlasti lasta üksipäini nutta, sest laps ei suuda üksinda rahuneda, seda suudab ta ainult rahuliku täiskasvanu toel.
Kirjutate, et olete mehega rääkinud, kuid need jutuajamised on andnud vaid ajutisi tulemusi. See võib olla viide sellele, et oma jutuajamistes te pole jõudnud päriselt asja tuumani. Mis on siis ikkagi see, mis sunnib teie meest käituma sel moel? Kirjelduse põhjal tundub mulle, et mees on haavunud ja pettunud, kuna see tähelepanu, mida ta sai teilt enne lapse sündi, on nüüd hoopis lapsel ning ta võib tunda end kõrvalejäetuna. Ühelt poolt oleks siin vaja täiskasvanulikke prioriteete: teie väike õrnuke laps vajab igal juhul ju rohkem tähelepanu kui täiskasvanud mees. Ma ei oska arvata, kui palju on teie mehel oskust end ajutiselt n-ö teisele kohale panna. Kui lapsed sünnivad, siis on see ju mõneti möödapääsmatu.
Teine asi on see, kuidas seada oma elu nii, et teil oleks kahekesi olemise võimalusi. Ühelt poolt annab neid võimalusi mehe abi teile – kui mees võtaks endale nt osa teie ülesannetest, oleks teil enam nii aega kui ka energiat mehele pühenduda, kui teil on kedagi, kes last hoiab, siis saaksite ka 2-3 tunniks välja minna (isegi kui toidate veel rinnaga, on nüüd ju söögivahed juba piisavalt suured). Ka õhtul, kui laps on magama jäänud, on võimalus olla kahekesi.
Loomulikult, kui tunnete juba üksindust ja võõrdumist, ongi keerukas seda taastada. Elus ja paarisuhtes on igasuguseid aegu, laste sünni ajal kipub paarisuhe fookusest välja minema, ja see on mõneti paratamatu. Ent kui paar selle keeruka olukorra sees leiab ikkagi võimalusi teineteise toetamiseks, mõistmiseks ja koos olemiseks, siis on kergem lähedust alles hoida. Ja kui aus olla, siis lapsed kasvavad terve lapsepõlve, see on pikk aeg, ja kogu selle aja vältel on ju vaja tulla toime nii laste kui ka paarisuhtega. See nõuab pingutust, teadmisi, oskusi. Mõneti võiks ju ka öelda, et te mõlemad alles õpite lapsevanemaks, harjute alles oma uute rollidega, ja see on paratamatult pinget kaasa toov.
Nõnda siis oleks vaja suuremat mõistmist: teil selles osas, mis teeb mehe nii haavatavaks ja kaugeks, lapse peale pahaseks; ja mehel selles osas, kui keerukas on teil lapsega toime tulla ning kuidas tema abi (mitte pahasus ja eemaldumine) saaks teid lähendada ja teile paariaega juurde anda. Kas võib olla, et mees pole siiski aru saanud teie mure suurusest? Mõistvus tuleb ikka rääkimise kaudu. Seni kuni avameelsed jutuajamised teie vahel on võimalikud, ja need toovad kaasa kasvõi väikseidki muudatusi, on asi veel ju ikkagi lootusrikas. Ehk peaks paremini jälgima, mis siis viib n-ö vanasse rööpasse tagasi, ja see siis ka kohe jutuks võtta, mitte lasta asjadel minna. Soovi korral saate pöörduda ka nõustamisse.
