Probleemid minu ja mehe suhetes said suurema hoo siis ,kui rasedaks jäin.Me kaugenesime teineteisest koheselt ja ma ise muutusin kohutavalt närviliseks sellise kohtlemise tõttu.Iga naine unistab mehe tähelepanust ,kui ta tema last ootab.Kõik muutus hoopis vastupidiselt. Meist said hoobilt nagu kaks võõrast inimest.Mees leidis töö hoopis kaugemal ,viibis kodus väga vähe .Omavahelisi suhteid sidus ainult laps ja mina jäin tema tähelepanust välja.Ühiseid ettevõtmisi oli vähe,ühte voodit ei jaga me tänaseni ja juba aastaid. Rääkida ta ei soovi ja ,kui ,siis ainult lapse teemadel.Aus olles,siis viimasel ajal ei räägi me isegi enam lapse teemadel ,set ,kui üks suu paotab ,siis juba tüli majas.Mida laps võib tunda ja arvata sellisest pereelust ja talle jääb kindlasti arusaam,et just selline on perekond,kus isa sõimleb ema ja armastab last.Milline oleks mõistlik lahendus kõigile osapooltele?Ise ei oska enam midagi ette võtta.
Olete mures oma suhte tõttu.
Ongi keeruline küsimus, kuidas leida head lahendust teile kolmele. Loomulikult soovib iga laps kasvada koos oma vanematega, ent kui vanemate vahel pole lähedust, mõistmist ega koostööd, siis on tõesti ka lapsel raske sellise suhte mõjuväljas kasvada ja nagu te kirjutate - teie kahe suhtlemisviis võib mõjutada teie lapse tulevasi lähisuhteid täiskasvanueas.
Kirjast ei selgu, kas olete püüdnud mehega (vaatamata tema vastumeelsusele) avameelselt rääkida. Ilma rääkimata kahjuks on võimatu aru saada, mida teine mõtleb ja vajab.
Mis toimub teie suhtes? Miks üldse olete koos? Kas seda kooselu on teil kummalgi tahtmist muuta ja arendada nii, et kumbki oleks rahul?
Kirja järgi selgub, et teie suhtes puudub lähedus, ja kummagi rahulolematus on nii suur, et juba peaaegu iga teema võib tuua tüli majja.
On paare, kes elavadki nii - lepivad emotsionaalse kaugusega, jututeemad piirduvad koduga seotud logistika ja lastega... Ma ei tea, millised ootused teil on suhtele - ja mina ei peagi teadma, neid peaks teadma teie mees ja teie peaksite teadma mehe omi. Nii et mõistliku lahenduse poole viib ikkagi eelkõige see, et püüate oma asjad selgemaks rääkida, ja pärast seda peaks selguma seegi, kas antud olukorda arvestades on mõistlikum minna lahku või jätkata teisel viisil.
Kui soov koos jätkata on olemas, on ka rohkem energiat ja tahet panustada sellesse, et suhe muutuks kummagi soovidele vastavamaks. Päris teisteks inimesteks te muutuda ei saa, kuid kindlasti on võimalik teineteise soovide ja vajadustega rohkem arvestada, püüda sobituda ja kohanduda. Oma suhet lähemalt uurides võib mõistagi ka avastada, et siduvat õieti polegi, ja pole ka soovi pingutada muutuse nimel. Nii et sedavõrd on see suhte uurimine ja sellest koos rääkimine ka omamoodi ohtlik tegevus: tõde võib päevavalgele tulla.
Nii et kui soovite suuremat selgust ja senisest erinevat suhet, siis peaksite ehk kõigepealt järele mõtlema, mis on see, mida oma suhte aspektist oma mehega kindlasti peaksite rääkima, ja siis rääkimagi. Ning olema nõus ka ise tähelepanelikult kuulama. Nii kokkujäämiseks kui ka lahkuminekuks on ikka vaja kaht inimest.
