Minu mure seisneb meie 5- aastases pojas. Nimelt lagunes meie perekond käesoleva aasta märtsis. Mina ja meie poeg kolisime oma kodust välja. Lapse jagasime pooleks st pool nädalat on ta ühe ja pool nädalat teise vanema juures. Poeg ootab alati oma koju minekut ja isaga olekut. Ta on temasse väga kiindunud. See kõik on väga tore, kuid isa juurest saan mina alati tagasi tujuka ja pahameelt täis lapse. Ma tunnen, et mul on raske nende iganädalaste pahameele hoogudega toime tulla. Ma näen mitu päeva vaeva selleks, et saada kätte tavapärane rütm ning siis see kõik muutub taas. Mulle hakkab tunduma, et selline jagamine ei ole vist päris õige. Milline lahendus võiks parem olla? Kas pigem nädala kaupa jagda või külaskäigud? Me mõlemad oleme poja pärast mures ning loomulikult mõjutab see ka omavahelisi suhteid. Etteheited ja süüdistused on kerged tulema. Me mõlemad olime suhte lõpetamisega päri, kuid nüüd tundub see otsus kergekäeline. Oleme mõelnud teraapia peale, selleks, et lahkuminek meile kõigile võimalikult valutumaks teha. Eriti pojale. Kas teraapia oleks siinkohal mõistlik mõte?
Lahutuse puhul on teraapia vägagi mõistlik mõte. Te otsustasite mehega lõpetada oma paarisuhte, kuid vanemliku suhte kaudu jääte seotuks ikka. Parisuhte lõpetamise otsus on üks asi, kuid emotsionaalne suhte lõppemine võtab aega ja sellest annab märku neutraalsuse tekkimine ja erinevate tugevate tunnete kadumine (viha, igatsus, süüdistamine, kriitika jne). Lahutusest toibumine ja uue stabiilsuse tekkimine võtab pereliikmetel tavaliselt aega aasta või kaks. Seega on lapse pahameele hood esimesel aastal igati normaalsed. Muidugi tasub olla tähelepanelik ja püüda aru saada lapse vajadustest.
Kindlat soovitust ajajaotuse kohta ei saa anda, sest alati on oluline arvestada kõigi pereliikmete võimaluste ja vajadustega. Kuigi lapse vajadused tuleb seada selgelt esikohale, siis tuleb arvestada ka ema ja isa võimalusi. Mida rohkem sobib ajajaotus vanematele, seda rahulikum on õhkkond ja seda paremini mõjub see ka lapsele. Ütlete, et alguses jagasite nädala pooleks, kuid nüüd tundub, et see ei ole hea. Alguses ongi normaalne, et tehakse üks otsus ja siis hakkab selguma, kas ja kuidas seda otsust peaks muutma.
Hea ajajaotus ei taga seda, et lapsel kaoksid ära emotsionaalsed puhangud. Lapse elus toimub suur muutus ja sellega seoses on normaalne kogeda tugevaid tundeid. Pinge võib olla ebamäärane ning see võib väljenduda pisiasjade kaudu. Seega lapse tunnetesse tasub suhtuda aktsepteerivalt ja lubada tal oma tundeid väljendada. Piirid ja rutiin peab muutuma võimalikult kiiresti selgeks ja kindlaks, kuid mõlemad vanemad peavad olema piisavalt kättesaadavad. Kui lapsele, miski ei sobi ja kui tal lubada seda tunnet väljendada ning minna ise lapse tasandile ning näha asju läbi tema silmade, siis tunne muutub ja pahameel hakkab lahtuma.
Lapse turvatunne hakkab taastuma koos sellega, kui vanemad hakkavad lahutusest toibuma ja sellega aina sügavamalt leppima ning rõõm elust hakkab taastuma. Lahutusest toibumine sõltub sellest, millised protsessid on läbitud enne lahutust. Terapeudi abiga on võimalik neid protsesse teadlikumalt juhtida ja paarisuhet emotsionaalselt lõpetada ning vanemlikku suhet uuel viisil stabiilseks muuta. Ajajaotuse maksimaalne sobivus kõigile pereliikmetele ja selgus on olulised, kuid veelgi olulisem lahutusega seotud tunnete aktsepteerimine ja turvalisuse taastamine. Et vanem jaksaks olla lapse jaoks emotsionaalselt olemas, peab ta enda eest hoolitsema ja ise piisavalt tuge saama teistelt täiskasvanutelt. Tähtis on, et lapsel oleks võimalik mõlemat vanemat armastada ja ta ei peaks kuulma kriitikat kummagi vanema suhtes.
Paljudele küsimustele võib vastuseid leida ka raamatust "Lastekasvatus pärast lahutust" - Philip.M. Stahl
