Proovin kirjutada lühidalt ja selgelt, kuigi tunded keevad üle ja nii väga tahaks, et keegi annaks väärt nõu - kuidas küll eluga edasi minna?
Juhtus see, mis mitte iial ei pidanud minuga juhtuma. Nii ma ju alati arvasin. Mees pettis mind peale 12 a kooselu.
Julgen hinnata meie kooselu nö Eesti keskmiseks. Algul meletu armumine, mõne aja pärast 2 last väikese vahega, siis algas igapäevane rutiin. Klassikaline muster - naine näägutab mehe kallal, sest mees ei osuta naisele tähelepanu. Üks süüdistab teist, teine esimest. Lisandusid ka väikesed olmeprobleemid, kuid saime koos siiski kõigest jagu. Lapsi armastame üle kõige, emana ja isana, julgen arvata, oleme väga head. Võib-olla liigagi head, sest kahekesi enam üldse aega ei veetnud, kõik väljaskäimised, reisid ja meelelahutused tegime ainult koos lastega. Ka voodielu hakkas vaikselt hääbuma. Ja nii me aina kaugenesime teineteisest. Praegu mõtlen, et kuidas küll lasin sel juhtuda? Miks nägin ainult halba ja võtsin sellest kinni ja aina näägutasin, kui tegelikult oli nii palju head, millele keskenduda, mille nimel pingutada? Ma nägin, et mees kannatab. Mina kannatasin ka, kuid mul oli vist mingil põhjusel lihtsam tekkinud rutiini taluda. Keskendusin kodule ja lastele. Mees hakkas valetama, pisiasju, kuid need häirisid mind väga. Hakkas sõpradega väljas käima, ütles, et tahab eemale. Ma lasin sel kõigel sündida, sest minu nõme uhkus ei lubanud esimest sammu astuda, öelda, et ta on mulle kallis ja peaksime oma kooselu nimel pingutama. Tahtsin, et tema muutuks esimesena ja muudaks oma käitumist.
Nädal tagasi tunnistas mees üles, et tal oli aasta tagasi 4 kuu pikkune kõrvalsuhe. Abielunaisega, kes samuti oma kooselus õnnetu. Algul oli suhe hingeline, kuid mõne aja pärast mindi lõpuni. Nad olid saanud üksteisest lohutust ja mees tunnistas, et tegelikult pole ta sellest siiani üle saanud. Kuna armukese mees sai suhtele jälile, siis mindi laiali. Mees ütles, et ta ei tea kui kaua nad muidu oleksid suhelnud või mis üldse oleks saanud, st tema poleks sel hetkel igatahes veel suhtele lõppu teinud. Liiga hea oli kõik. Nüüd on nende laialiminekust juba aasta möödas ja mees, kes ei suutnud enam neid süümepiinu taluda, tunnistas mulle kõik üles.
Ma ei oska öelda, mis tunded mind terve see nädal on vallanud. Ma nutan, ma hüsteeritsen, ma olen vihane, ma olen kurb, ma olen meeleheitel, ma tahaks meest lüüa, samas tahan teda kallistada, ma kahetsen kohutavalt oma käitumist, mis viis mu elukaaslase sellisele teele. Tahaks kella tagasi keerata ja kõike uuesti ja õigesti teha, kuid see pole ju võimalik. Hindan oma meest, et ta tunnistas selle üles, sest tegelikult riskib ta ju praegu kõigega - meie perega, meie ühise koduga, jne. Tal ei olnud tegelikult põhjust sellest rääkida, kuid ta tegi seda siiski. Mul on seda imelik öelda, kuid kergem oleks mul taluda purjus peaga üheöösuhet, kui 4 kuu pikkust teadlikku ja planeeritud armukese pidamist. Imestan ka oma reaktsiooni üle - miks on mul nii-nii valus? Ma ju tegelikult ei olnud ka enam ammu õnnelik ja arvasin, et ei tunne oma mehe vastu eriti midagi. Või reageerin nii tugevalt laste pärast? Et kaudselt pettis mees justkui kogu meie peret? Ma ei saa oma tunnetest sotti. Mees on ka minu tunnetest hämmingus, sest ta arvas, et see ei mõju mulle nii tugevalt. Loomulikult arvas ta ka, et ma lõpetan kohe igasuguse kooselu ja lähen koos lastega minema. Aga see pole lihtne, sest pole ju nii äkki kuhugi minna ja ausalt öeldes ei tahaks ka. Aga kuidas edasi elada? Ma olen selline inimene, kellel on petmist väga raske andestada. Kui mitte võimatu. Mees teab seda, tegime need kokkulepped kohe kooselu alguses. Et juhtugu mistahes, kuid räägime kohe teisele, kui keegi leiab uue suhte. Seda kokkulepet ta ei pidanud. Ütleb, et kartis mulle õigel ajal rääkida, kartis lapsi kaotada. Saan sellest aru, sest oleme mõlemad oma laste järele hullud, kuid sellest ju ei piisa? Mis saab meist endist? Ta on siiani armunud teisesse naisesse, mina olen nüüd nii katki kui veel olla saab. Mul on selline tunne, et kogu meie 12 a pikkune kooselu on määritud, kõik on olnud mõttetu ja enam kunagi midagi head meie vahel olla ei saa. Minu meelest oleks ta pidanud kohe mulle kõrvalsuhtest rääkima, kui see hakkas kaugmale arenema. Vähemalt meie laste ja ühise ilusa alguse pärast. See oli ju püha, seda ei tohiks sellise teoga rikkuda? Just see teeb mulle kõige rohkem haiget. Ütlesin mehele, et kas ta on enda jaoks selle teise inimesega lõpu teinud, kas ta näiteks teaks kuidas reageeriks, kui see naine helistaks? Ta tunnistab, et tegelikult ta ei tea mida ta teeks. Võib-olla alustaks uuesti seda suhet? Aga see ongi vist vastus mu küsimusele, eks? Et meil ei ole enam mingil juhul ühist tulevikku. Ta lihtsalt ei armasta mind. Ja mina ei usalda teda enam kunagi. Kui me isegi üritaksime, siis mind jääks eluks ajaks see sündmus kummitama ning varem või hiljem hakkaksin seda nina peale viskama. Ma pole nii tugev inimene, et selline asi lõplikult selja taha jätta. Ja mu mehel on õigus armastusele, ta on seda tõesti väärt, ma ei taha, et ta minuga ainult laste pärast koos on. See pole õige.
Üks imelik asi on veel, algul mõtlesin, et ei kirjuta seda, kuid... see nädal aega peale petmist oleme iga öö koos veetnud ja see on olnud väga hea. Seda kirjutada on ausalt öeldes nõme ja me ise imestame selle üle veel kõige rohkem. Oleme päeval sellest omavahel pikalt rääkinud, et tegelikult me ei peaks praeguses situatsioonis voodit jagama, kuid öö saabudes on jälle koos olla müstiliselt hea. Kas me oleme päris hulluks läinud? Mina ilmselgelt olen nii meeleheitel, et kohati kaob reaalsustaju ja otsin lihtsalt hetkelist lohutust, kuid miks tema niimoodi teeb? Ta ütleb, et saab aru, et tal ei oleks praegu õigust mind üldse puutuda, kuid koos on lihtsalt nii hea. Ja nii olemegi terve öö üksteise kaisus, samal ajal on hea ja on ka tohutu kahetsus ja kurbus. See on mulle täiesti loomuvastane käitumine, kuid ma ei taha sel hetkel mõelda ega analüüsida, tahan ainult tagasi seda, mis meil kunagi oli.. Kuigi tean, et see on võimatu.
Mida me küll peaksime tegema? Kuidas edasi? Kas meil on veel koos lootust õnnele? Kui, siis kes ja kuidas peaks käituma? Arvestades seda, et oma tundeid ei saa ju sundida. Ja ma tahan, et me mõlemad oleksime päriselt õnnelikud, mitte lihtsalt laste ega ühise kodu pärast. Palun aidake!
|
