Tere.
Oleme mehega koos elanud 12 aastat. Meil on 3 toredat last. 13 aastane, 8 aastane ja 2 aastane. Mees käib tööl, toob raha koju, on truu, ei joo, ei pidutse. Tegeleb lastega. On alati valmis aitama kui abi palun, mis iganes asjades.
Omavaheline suhe on muutunud pigem jahedaks, mis on suuresti tingitud minu murest. Oleme käinud ka suhtenõustaja juures.
Mure siis järgmine. Ajaliselt on see mure kestnud ca 9 aastat. Minu mees ei tee lastekasvatamisel koostööd ja on lastega väga kuri ja nõudlik. Oleme temaga pikki vestlusi pidanud. Arutlenud ja analüüsinud olukorda. Ta on alati olnud nõus ja tunnistanud oma viga. " Jah ma tean, et ma teen niimoodi".
Seletan lahti. On teatuid elementaarseid asju, mida ta ise lastele ei luba ja kutsub neid korrale, kui nad seda teevad, aga Ta ise teeb paraku laste nähes neid samu asju, mille eest lapsi karistab. Mitte füüsiliselt, vaid ütleb halvasti, läheb noomima, arvustab jne.
Kui ma talle meelde tuletan, et me ju leppisime kokku ja sa lubasid enam mitte nii käituda, siis peale olukorda ta muidugi mõistab, et eksis ja tunnistab oma viga.
Oma enda lapele on ta õpetanud: " Ära astu sama reha otsa". Aga ise suure mehena ta ei ole võimeline ise eeskuju näitama- ei lastele, ega ka mulle. Ma tülitsen temaga palju sellepärast. Ta võtab ennast jälle siis kokku, kui on tekkinud tüli, aga mingi aja pärast 1-2 nädala pärast on kõik jälle endine. Milleks teha siis kokkuleppeid, kui neid pärast jälle rikutakse?
Meil on kodus ka teismeline laps, keda selline isa poolne käitumine ajab segdusse (mida ma ise kõrvalt näen). Laps süüdisab ennast ja näeb, et ta ei te midagi hästi. See mõjub väga halvasti tema enesehinnangule. Minu silmis on olukord kaastroofiline. Mida aeg edasi seda suuremat hirmu ma tunnen, mis jälje jätab see meie lastele?
Mina naisena ei suuda olla oma mehele, nii naise eest kui ka laspehoidja oma mehele. Ma pean teda pidevalt korrale kutsma, asjades, milles me oleme korduvalt ja korduvalt omavahel kokku leppinud, selgeks arutlenud ja rääkinud. Ma ise tunnen ennast kui jaanalind, kes peidab pea liiva alla ja loodab, et äkki seekord on kõik hästi ja mees peab oma lubadusi. Aga paraku on reaalsus see, et seda ei ole juhtunud.
Iga päev on olukordi, kus mees näitkes koju tulles, või lihtsalt kuskil koos olles hakkab lastega teatud asjade üle jälle pahandama- "Ma ju olen teile seda sada kord rääkinud ja ikka te teete valesti". Ja toon millega mees siis räägib ei ole paraku viisakas ja rahulik, vaid pigem koera moodi haukumine. Mind see nii häirib ja teeb nukraks. Kui ma küsin, kas sa tööl ka nii oma töökaaslastega räägid? Siis on ta muidugi vait ja ei vasta midagi.
Ma tunnen, et meie kooselu on üks lõputu jagelemine, kus mees lubab ja lubab ja mina ootan ja loodan- äkki seekord? Iga kord hoian hinge kinni, kas seekord saab mees situatsiooniga hakkama nii nagu kokku oli lepitud. Puudub üksmeel ja rõõm.
Miks olla koos inimesega, kes ei taha vaatamata kõigele olukorda muuta.
Mina ei taha oma lastele sellist lapsepõlve, kui vaja siis olen ennem lahus kui koos inimesega, kes ei tahagi muutuda. Kui kaua pean ma veel ootama. Kas 12 aastat ootamist ja lootmist ja igapäevast kannatamist ei ole piisav aeg?
Kas see on siis normaalne, et mul on kodus kolme lapse asemel neli last ja see neljas on paraku mees.
Pereelu on koostöö mehe ja naise vahel. Kui üks aga koostööd ei tee siis suhe ei saa toimida
Mida õpivad sellest meie lapsed?
Kuidas minna edasi ? Või teha koosellu paus ja loota, et see toob asjadesse selguse?
Olete mures oma suhte pärast ja tundub, et teoreetiliselt on teil asi selge: tõepoolest, lapsed õpivad eelkõige oma vanemate tegudest; kodus nähtud paarisuhte laad võib kergesti saada ka teie laste paarisuhte laadiks; kui koostööd ei ole, siis suhe ei laabu. Jne. Ilmselt on nn neljanda lapse küsimus lihtsalt retooriline – on ju selge, et mees peab naisele olema mees, mitte laps ja naine peab mehele olema naine, mitte ema.
Kirjutate, et äkki toob paus suhtes kaasa mingi lahenduse. Jah, paus võib tuua kaasa rahunemise, ehk ka igatsuse teise järele, võib-olla ka tõdemuse, et koos oli igapäevaasjadega kergem toime tulla. On ka võimalus, et lahus elades tekib emmal-kummal vastupidine kogemus – et eraldi on lihtsam. Sealt pole lahkuminek enam kaugel. Ent esmane eesmärk võiks siiski olla vaagimine, kuidas saaks suhet kasvõi minimaalsel määral parandada, et tekiks veidigi rahulolu (ehk on teie suhtes ka seda, millega rahul olete, kuigi te seda ei kirjuta. Aga miski on teid ju 12 a koos hoidnud…) Suhteprobleemi saab üldjuhul siiski lahendada suheldes, mitte suhtest eemaldudes. Iseasi muidugi, kas teil on veel lootust ja tahet pingutamiseks. Samas: kolm last ja 12 aastat – kas need mitte ei kõla argumentidena veel proovida?
Kas olete püüdnud mehega suheldes mitte langeda nn emarolli lõksu? Roll nõuab ikka vastandrolli, aga kui vastandroll puudub, muutub rollikäitumine mõttetuks. Kui mees käitub lapsena, kuid te lihtsalt ei võta ema rolli, vaid käitute naisena – mis saab siis? See on järjekindel teadlik tegevus, ma ei oska arvata, kas olete püüdnud ja kui, siis kas olete suutnud järjekindel olla.
Suhtes on ikka kaks inimest, kes vastastikku pidevalt teineteist mõjutavad. Seetõttu on kummalgi partneril vaja alati jälgida oma osa ja oma mõju. Milline võib olla teie mõju selles, et mees käitub nii? Kuidas on juhtunud, et mõnes mõttes kukute pidevalt samasse mustrisse tagasi: te ei ole nõus mehe käitumisviisiga, võtate selle jutuks, mees justkui teeb pingutusi, ja mõne aja pärast hakkab kõik otsast. Kas olete ka midagi muud teha proovinud? Kas olete püüdnud viia meheni sama sõnumit, aga mingil teisel moel?
Ma ei tea, mis ilmnes, kui käisite suhtenõustaja juures, kas võtsite neist kohtumistest midagi kaasa ja hakkasite midagi teisiti tegema. Igal juhul on selge, et seesugune elu on paarisuhet räsiv: mees tunneb, et teie pole temaga rahul ja et nõuate temalt võimatut; teie pole rahul iseendaga, et olete nõustunud olema suhtes, mis teid aastaid pole rahuldanud ja olete pahane mehe peale, et ta ei muutu.
Alati on suhtes olemas võimalus leppida teineteisega nagu kumbki on, mitte esitada ebarealistlikke nõudmisi, lasta oma nn latt teadlikult alla, püüda olla rahul ja õnnelikki selle üle, mis toimib ja tore tundub ning leppida sellega, mida ei ole ja ka küsimise korral juurde ei saa.
Kui leppida ja rõõmu leida ei suuda, kui muutuste vajalikkus tundub möödapääsmatu ja eluliselt tähtis nii teie enda kui ka laste aspektist, siis on tõesti ehk mõistlik kaaluda lahkuminekut ja kunagi, kui lahkuminekuga kaasnev lein ja valu on mööda saanud, minna oma eluga edasi.
