Tere.
Mul on mure, kuna olen ainult umbes poole ajast ònnelik koos oma armastatud mehega. Oleme koos olnud 4 aastat, millest 1 aasta oleme koos elanud. Meie suhtes esineb tugev emotsionaalne vàgivald (tema poolt), ka asjade loopimine, lòhkumine, autoga kihutamine ja seetòttu meie eludega riskimine, vihapursked, sòim, sùùdistamine jne. Lòònud ta mind pole, ning ma ei usu, et ta seda ka teeks, kuigi àhvardab mind ja ta on mind ka voodist maha lùkanud ja diivaniga koos ùmber lùkanud (haiget pole saanud fùùsiliselt, emotsionaalselt aga vàga). Meil on ka rahaprobleemid ja ma ei tunne temaga end emotsionaalselt turvaliselt, ka tulevik (laste saamine, kooselu) on ebakindel. Tihti mòtlen, et tahan minna tagasi koju ja temaga enam mitte suhelda.
Argiprobleemid ja tema suur stress (perekondlikud suhted, rahaprobleemid ja endaga mitte hakkama saamine) teevad mind kui vàga rahulikku ja tavaliselt ònnelikku inimest liialt kurvaks igapàevaselt. Kòik sòltub tema tujudest ning vihahoogudest. Kui tal on parasjagu hea, on ta ideaalne mees. Kohe kui teda miskit hàriib, hakkab ta mind sùùdistama ja maha materdama. Temaga on pea vòimatu rahulikult asjadest rààkida, kuna ta ei vòta mind kuulda ja arvab, et tal on koguaeg òigus. Isegi, kui me oleme saanud kuidagimoodi asjad sirgeks rààkida, unustab ta need jàrgmine pàev ja kòik algab otsast peale.
Mind sùùdistab ta enamasti selles, et ei ole talle toeks, olen egoislik, tegelen vaid asjadega, mis mind puudutavad ja jàtan ta pidevalt probleemidega ùksi. Enda arust aitan teda, kuid tema arust mitte. Vòib-olla ootan temast palju, et mees peaks ka ùksi hakkama saama.
Làheksin tegelt isegi kohe minema, kui saaksin, kuid mul on siin linnas (kodust kaugel) mitmed tòòprojektid pooleli, kokkulepitud arsti juurde minekud tulevikus, on planeeritud sòprade kùllatulekud (mis talle ei meeldi, kuna siis ei ole tal rahu majas), olen talle raha vòlgu (kuna ta on mind mòni aeg ùlal pidanud). Keeruliseks osutub ka minema kolimine, asjade kojusaatmine ja eelkòige see, et ma ikkagi armastan seda, kuigi teda on tihtipeale vàga raske armastada.
Ma lihtsalt ei tea, mida teha, kuna on piisavalt asju juba planeeritud làhitulevikku, mida ma ei saa enam muuta. Tihtipeale ikkagi loodan ja loodan, et kòik muutub paremaks, samas ma tean, et ta ei pruugi kunagi muutuda ja ma jààngi kannatama. Abi paluda ma vanematelt ei taha, kuna nad oleksid minu pàrast liialt mures, ka mul pole siin linnas tuttavaid, kellelt abi paluda àraminemise suhtes.
Ja ma kordan veel, et ma ikkagi armastan teda, mul on suur kirg ja hoolivus tema suhtes, ka temal minu suhtes, kuigi ta nàitab seda vàlja ainult umbes poole ajast.
Ta tahab, et ma oleks selline nagu ma tema arust peaksin olema, kuid olen kindlasti temast erinev ja me ei saa teineteisest tihti aru, kuna meil on erinevad kultuuritaustad ja harjumused. Ta ei aktsepteeri mind nagu ma olen, mina aga olen temaga aktsepteerinud. Ta ùtleb tihti, et tal pole minust kasu, helladel hetkedel ùtleb aga, et ta ei suudaks minuta elada.
Vot selline lugu siis. Tean, et pean pùùdma temaga rahulikult rààkida ja suhet parandama, kuid see on vàga-vàga keeruline, olen juba loobumas...
Kirjutate, et olete oma kaaslasega koos olnud 4 aastat, millest koos on elatud aasta. Olete oma suhte osas üsna suures segaduses, sest mingil hetkel tunnete, et teid hoitakse ja armastatakse, kuid samas on emotsionaalne vägivald igapäevane. Olete üritanud oma kaaslasega rahulikult rääkida, kuid see ei ole lihtne. Teile tundub, et kuna elate oma päritoluperest eemal ja praeguses elukohas ei ole teil toetajaid, siis on otsuse tegemine lahkumise või jäämise osas veelgi keerulisem.
Elus tundub, et justkui palju asju lihtsalt juhtub, justkui asjad toimuvad juhuslikult.Tegelikult inimesed saavad kokku, või pigem jäävad kokku, teatud põhjustel. Mingid kusagilt kaugelt pärit mustrid kujundavaid meid ja meie suhteid. Need mustrid on tekkinud meie perekondadest, meie kasvatuse ja meie vanemate omavaheliste suhete põhjal. Näiteks, kui mees kipub oma halba enesetunnet endast välja elama agressiooniga, siis leiab ta enda kõrvale naise, kes on piisavalt hea ja allaheitlik, et seda agressiooni taluda. Neid mustreid on võimalik muuta väga teadliku ja suure pühendumusega ja eelkõige siis, kui selleks on väga vaga suur sisemine motivatsioon. Isegi siis on üsna tõenäoline, et igasuguses kriisisituatsioonis, igasuguse elus ettetuleva pinge korral langetaks ikkagi samasse käitumismustrisse.
Võiksite mõelda nagu see oleks muinasjutt ja kujutage ette, et selles muinasjutus olete te ise juba umbes 15 aastat vanem.. Teil on tõenäoliselt 2 last ja mees, kes paar korda nädalas teid koos diivaniga ümber pöörab, voodist välja lükkab, vastu uksepiita tõukab, ähvardab rusikad püsti, sõimleb. Elu ilma pingeteta ei ole võimalik. Mees on küll korduvalt lubanud oma käitumist muuta, kuid selline käitumine on siiski korduma jäänud. Peale endast välja minekut on mees mitu päeva hellitav ja taltsas, ehk toob lilligi. Tõenäoliselt ei piirdu selleks ajaks vägivald vaid ähvardustega, paar korda kuus varjate oma sinikaid ja kui olete sunnitud traumapunkti minema, siis luiskate, et kukkusite trepist alla. Varjate sugulaste ja sõprade eest olukorda kangelaslikult, sest te ei taha, et nad muretseksid ja natuke on nagu piinlik ka. Teie lapsed on näinud selleks ajaks kõike. Nad on algul hirmul, hiljem aga sulguvad endasse ja tunnevad sisemis viha nii vägivaldse isa kui ka ema vastu, kes endaga niiviisi käituda laseb. Laste isa jääb küll aasta aastalt vanemaks ja natuke justkui õpib oma viha kanaliseerima, nii umbes 60ndaks eluaastaks, kuid paraku omal kurval ja paradoksaalsel kombel jätkavad teie lapsed sama peremudelit oma tulevaste elukaaslaste peal……
Usun tõesti, et armastate oma kaaslast. Paraku on nii, et lisaks privileegile olla armastatud ja ise armastada, on inimesel ka vastutus oma elu eest, selle eest milliseks see elatakse, milliseid otsuseid tehakse. Ka otsuse edasilükkamine või mitteotsustamine on otsus. Kui olete hooliv ja hea ja andestav ja tolereerite mingil kombel elukaaslase vägivallatsemist, siis on paraku ka see teie otsus ja vastutus, Te olete justkui üks osa sellest süsteemist.
Soovitan teil mobiliseerida kogu oma jõud ja kainelt ja rahulikult läbi mõelda, kuhu poole teel olete. Võtke paber ja pliiats ja kirjutage lahti plussid ja miinused praeguse kaaslasega kokkujäämise osas.
Kui niiviisi mingile otsusele jõuate, siis on kindlasti kergem teha valikuid ja leida vajadusel ka võimalusi, kas ja kuidas ja mida lähiajaks planeeritud sündmuste asjus ette võtta ja kas ja millal vanematelt abi paluda.
Soovitan teil kindlasti leida vähemalt üks inimene, kellega saaksite olukorda arutada. Isegi, kui otsustate mehega kokku jääda, on vajalik omada natuke laiemat suhtlusringkonda. Inimene on sotsiaalne olend ja vajab suhtlemist, sest vajame tagasisidet oma mõtete ja tunnete osas. Mõnikord on vaja lihtsalt midagi häälega endast välja rääkida, et ise oma tee leida.
Tõenäoliselt katsetate elukaaslasega ka tõsiseid jutuajamisi. Selles osas soovitan teil edastada selgeid ja rahulikke Mina- sõnumeid:” Ma ei talu vägivalda. Kui sa mind veel ründad, siis ma lähen ära.”
