Olen sellises masenduses , et ma ei tea enam mida teha. Mul on mees ja kolm last ja üks veel tulekul 3 kuu pärast, aga mees on pidevalt välismaal tööl ja tutavaid on väga vähe kes on pere inimesed. Ma olen nii üksi , kellegiga pole suhelda ja arvuti ja mobiil pole ju ka lahendus ja mehele ei taha ka muret kurta , kuna ei soovi teda välismaal kurvastada. Ise välismaale kolida ei saa , sest siis peaks ma tööle minema , aga beebiga ei saa ju tööle ja lihtsalt seal elu suht kallis. Ma olen tohutult õnnetu ja see masendus vaid süveneb. Lapsed on ainsad kes suudavad mind natukenegi rõõmustada, aga kahju ka neist , sest ema on pidevalt voodis ja nutab. Ma ei saa aru miks ma ei suuda sellega toime tulla , ega ma pole ju ainus kellel mees välismaal. Ehk oskab keegi nõu anda, mis ma peaks tegema, sest ise ma enam ei tea.
Teil on väga suur vastutus emana ja eriti nüüd, mil perre sünnib veel üks laps. Kuigi lapsed pakuvad ka palju rõõmu, olete ometi nii üksi oma masendusega,, lihtsalt jaks on otsa saanud. Küllap olete end juba kaua veennud selles, et peate ise hakkama saama - teised ju ka saavad, kellel mehed kaugel. Kuid raskustunne ei kao, pigem tekib süütunne. Ühest küljest veenate end, et ei tohiks nagu kurta, kuid teist küljest on ju väga raske, kui pole kedagi, kes toetab ja on olemas teie jaoks. Ehk aitab teil leida lahendusi see, kui loobute end võrdlemast teistega ja ei püüa endas alla suruda seda, mida teie tunnete.
Pole olemas valemit, mis aitaks teil nelja lapsega üksi toimetades olla püsivalt rõõmulainel, mitte tunda igatsust mehe järele, mitte kurvastada üksinduse üle. Seega esimene nõuanne teile oleks, lubage endale tunda seda, mida tunnete, ilma süümepiinata. See on täiesti „normaalne“, et teil on raske ja olete õnnetu.
Rõõmustav oli lugeda ka kirja, mis toetab mõtet, et emad peaksid kindlasti ka enda peale mõtlema ja leidma üles omad nipid, mis neid rasketel hetkedel aitavad. Iga pisiasi, mis lähtub just sellest, mida teie vajate, on praegu oluline üles leida.
Kindlasti on neid viise, mis aitavad mõnda aega vastu pidada, kuid püsivalt üksi koormat kanda, on nii või teisiti seotud riskiga, et ühel hetkel enam ei jaksa. Kui mõelda neile peredele, kes toimivad hästi ja pikaajaliselt, siis ei piisa vaid vanemlikust rollist tulenevate kohustuste täitmisest., hea enesetunne ja elurõõm oleneb suuresti just hästitoimivast mees-naise suhtest. Kirjutate, et ei soovi meest kurvastada oma muredega. Kuid just see loobki eelduse teie masendustunde jätkumisele. Te püüate end veenda selles, et te ei tohiks kurta ja võtate vastutust lisaks emarollile ka selle eest, kuidas mees end tunneb – st peaasi, et te teda ei segaks oma masendusejutuga. Kuid ometi just seda te ju vajate, et tema teaks, kuidas teil läheb, kui rakse on teil ilma temata. See ei pruugi ju ilmtingimata tähendada, et ta peab oma tööst loobuma, teid mõista võib ta ju ikkagi. Juba seegi, et ta teab, kuidas te end tunnete, võib olla teile kergenduseks. Kuid see, kui hakkate koos arutama, kuidas edasi, mis võiks olla lähiaja plaanid, kaua selline eluviis jätkub ja kuhu püüdlete, võib samuti olla abistav. Teadmatus ja oma murega üksiolek on raskem katsumus kui igapäevased kohustused mitme lapsega toimetamisel.
Kui aga näib päris lootusetu end aidata ja üksi asi ei too tagasi energiat, nutate lohutamatult ja ei suuda ka igapäevased asju toimetada ja nii juba mitmeid nädalaid järjest, siis tuleks oletada depressiivsust ja kurta oma muret ka arstile või otsida abi psühhiaatrilt. On täiesti loomulik, et vajate abi, kui on raske ja kindlasti tuleks teil praegu seada esikohale teie enda vajadused ja enesetunne. Alles siis saate olla rõõmus ja hästitoimiv ema oma lastele ja naine oma mehele.
