Olen suhtes olnud pea 13a ja kodus kasvab 3a poeg. Viimased kaks aastat olen elanud topeltelu-mul on armuke, kelle vastu on tunded ja kellega kaalun oma elu jätkata, samas ei ole ma suutnud jätta oma elukaaslast ja teha asjale lõpp. Elukaaslane sai mu salasuhtest teada, andsin talle teada, et valin tema, lapse ja pere, kuid ei suutnud selle teiseta olla ning jätkasin suhtlemist ja harvadel kordadel kohtumist. See pidev valetamine, varjamine on hävitanud kõik mu tõekspidamised heast ja halvast, olen kaalunud elust lahkumist, olen vihane oma nõrkuse pärast, et ei suuda oma elu juhtida ja teha raskeid otsuseid. Ma tean et oleksin armukesega õnnelikum, kuid valus on võtta elukaaslaselt kõik-ühiselt ülesehitatud maja, võimalus olla igapäevaselt lapsega, katkestada kõik suhted tema imetoreda perega. Tunnen et olen ohverdamas oma õnne selle nimel, et ei peaks teistele põhjustama valu. Mu elukaaslane ei ole seda tüüpi, kellega oleks võimalik avatult rääkida, see on üks paljudest põhjustest miks ma leian, et ei saa temaga lõpuni õnnelik olla. Lisaks puudub igasugune kirg ja külgetõmme, me pole pea 2a vahekorras olnud. Samas on nii palju eredaid mälestusi, mis köidikuna kinni hoiavad, see koosolemise harjumus, igapäevaelu naerud ja mured, kõik see tuttav hoiab minust kramplikult kinni ja ma ei oska kuidagi seda läbi lõigata. Ma ei tea enam mida teha, ma olen nii kohutavalt väsinud.
Teil on mehega olnud pikk kooselu enne lapse sündi. Ma saan aru, et peale lapse sündi on teie paarisuhe kuhugi kadunud – ei ole ausust ega seksi. Te ütlete, et elukaaslane ei ole seda tüüpi, kellega oleks võimalik avatult rääkida ning see ei lase teil olla õnnelik. Ütlete veel, et teil on valus võtta elukaaslaselt kõik. Tahan alustuseks öelda, et suhte loovad kaks inimest ja suhe ka lõpeb kahe inimese tõttu. Julgen väita, et te olete koos „panustanud“ sellesse, et suhe just sellises seisus on.
Peale lapse sündi juhtub paljude paaridega see, et mehest ja naisest saavad ema ja isa ning paarisuhe hääbub, sest lapse kõrvalt on keeruline leida aega kahekesi olemiseks. Iga paarisuhe vajab aga investeerimist – koosolemist mehe ja naise tasandil, ilma lasteta. Selleks, et paarisuhe vastaks vajadustele, tuleb oma vajadusi ausalt väljendada. Kui te kumbki pole ennast vähemalt mõned aastad ausalt väljendanud, siis on loomulik, et olete nii emotsionaalselt kui seksuaalselt kaugeks jäänud.
Isegi, kui teie mees ei armasta avatult rääkida, siis teie rääkimine sõltub teist endast. Teil võib olla ebamugav rääkida, kui teie mees ei ole nendest vestlustest huvitatud, kuid teie rääkimine sõltub teie enda valmisolekust taluda seda ebamugavust, mida ausus võib endaga kaasa tuua. Praegu saan aru, et teie pole rääkinud oma vajadustest ja ootustest ning mees ei pruugigi teid tõeliselt tunda. Kui olla aus ehk näidata end siiralt nii nagu hetkel olete, siis võib juhtuda, et ka mees tunneb, et on teist nii palju erinev ja te leiate võib-olla mõlemad, et kooselu ei toimi. Aususe risk on muidugi ka see, et võib tekkida teineteise mõistmine ning suhe võib saada uue energia ja jõu. Aga tõenäoliselt oleks see vist meeldiv risk.
Loomulikult on lahkuminemise teemad alati rasked ja eriti, kui on väike laps ja ühiselt ehitatud kodu. Siiski rõhutan, et suhte kujunemist mõjutavad alati kaks inimest ning tulemuse eest vastutavad mõlemad. Ma usun, et kõik teevad endast alati parima, mida nad sel hetkel oskavad või suudavad. Tavaliselt on lapse sünd väga suur muutus paari jaoks ja iga suur muutus toob kaasa pingeid ja stressi. Kui üldine ärevus kestab, siis juhtub väga kergesti, et paarisuhe kannatab, kuid siin ei ole kindlasti ühte „süüdlast“.
Kui on väike laps, kelle vanemateks te jääte igal juhul, siis on ka lahutuse korral tark minna perenõustaja juurde, kes aitaks paarisuhet lõpetada nii, et vanemlik suhe saaks kunagi võimalikult pingevabalt edasi toimida. Perenõustaja juurde tasub pöörduda ka siis, kui lõplikud otsused veel tegemata ning soovite endas ja oma suhtes selgust luua.
