Olen olnud elukaaslasega suhtes 2,5a, ligi 2a oleme koos elanud. Olen segaduses oma tunnetega ning ei tea, mida peaksin tegema.
Kui me 2,5a tagasi ühise hobi kaudu kohtusime ja otsustasime käima hakata, tundus kõik uus ja huvitav, kuna mina polnud suhtes olnud juba ligi 2a ja temalgi oli eelmine suhe lõppenud peaaegu 1a tagasi. Kahjuks olin omadega nii puntras, et tarvitasin ka antidepressante. Tema tuli ja pakkus mulle kõike, millest üks naine võiks unistada, olles täielik dzentelman ja tõtt-öelda on ta seda siiani. Suhtlesime päris tihedalt, kuid mingit erilist tõmmet mul ei tekkinud ning liblikaid kõhtu ei saanud ma ka. Siiski aga nautisin seda lähedust, mida ta mulle pakkus ja see meeldis mulle. Arvasin, et asi võib olla antidepressantides(SSRI), mida kasutasin, et need ei lase mul tundeid nii tugevalt tunda. Seega mõtlesin peaga ning kuna mulle tundus, et ta tegelikult vastab mu peas loodud ideaalile, käitusin julgelt ning hüppasin suhtesse. Pool aastat hiljem kolisime kokku tema vanemate majja, kuna tema elas seal. Vahetevahel tekkis küll mõte, et kas peaksime jätkama suhtes, aga arvasin, et see on pingest, kuna elasime ikkagi tema vanemate pinnal, kus olid ka teised reeglid. Kui me aasta eest sealt ära kolisime, ei tarvitanud ma enam antidepressante ning arvasin, et nüüd hakkan tundma kõike tugevamini. Kuid üha enam tegi mind murelikuks see, et tegelikult ei muutunud mu tunded absoluutselt kirglikumaks ning liblikaid polnud selle ajani ma veel oma mehe suhtes kogenud. Kuid taaskord, olid need tõusud ja mõõnad, mil ma arvasin,et tema ikkagi vist on see õige ja ta ju vastab mu ettekujutlusele. Mõõnade ajal tundus aga, et äkki ikka on midagi puudu ja ootasin kogu aeg, et need liblikad tuleks. Tundus kuidagi vale, et armumise etapp ju armastuse loomisel vahele jääb. Tõtt-öelda ei tea ma siiani, kas armastus ilma eelneva armumiseta üldse on võimalik??
Nüüdseks olen ma ennast aina rohkem segadusse ajanud, kuna leian end jälle neilt samadelt mõtetelt - kas olen ikka koos õige inimesega?
Tean, et ta on hooliv, truu, kohusetundlik, sõnapidaja, töökas ja tulevikus oleks super pereisa, jätmata mind oma elus kõrvale. Ma tean ja tunnen seda. Ning seda enam teeb see minu murelikkus meie tuleviku suhtes mulle haiget, sest ma ei tahaks oma leiguse või mõtlemata tegudega tema elu purustada.
Samas on temas ka asju, mida ma ei mõista, või tahaksin, et need oleksid teistmoodi. MIna olen ekstravert, tahaksin käia sõpradel külas, suhtelda, kogeda uut, reisida, proovida närvikõdi, ekstreemsusi, ületada end pidevalt. Tema on introvert ja pigem konservatiivsema peremalliga inimene - tema tahaks stabiilset pereelu, traditsioonilist mudelit. Meeletustega ta eriti kaasa ei lähe, kuid minule vastu tulles ütleb, et on nõus kõike proovima ja tegema. Aga siiski näen ju tema silmist, et need ei ole tema südamesoovid ja ma ei saa ju sundida inimest tundma rõõmu millestki, mis on ainult minu unistus? Kuigi ka mina sooviksin stabiilset pereelu, näeksin ma oma "maha rahunemist" natuke hilisemas tulevikus, kuna oleme mõlemad alles 23 ja peaksimegi tegema asju, mida vanana enam teha ei saa.
Lisaks, mis mind kurvastab, on see, et tal ei ole õnnestunud leida endale tõelisi sõpru, tal on ainult oma pere, mis on ka tegelikult pisike(3in ja 2 vanavanemat) ja see ongi kogu suhtlusringkond, mis tal on. Isegi töökaaslastega pole tal vedanud - töötab väikses firmas, kus igaüks ajab oma asja ja keegi ei tahagi eriti suhelda. Vahel on ta ka ise mulle öelnud, et tegelikult on vahel kahju, et tal selliseid sõpru pole, kellega midagi jagada. Mina aga tunnen süümepiinu, kui oma sõpradega vahest midagi teen. Minu sõpradega ta siiski väga lävida ei taha. Seega olen suuresti loobunud ka ise oma sõpradega midagi koos tegemast, kuna ei taha teda kurvastada, kuigi ta ei ole otseselt seda kunagi nõudnud. Oma suhtlemises on ta ka hästi konkreetne ja mitte väga vaba - olen püüdnud teda toetada seltskonnas, aga kuna ta ise läheb ka pingesse, siis ei olegi ju lihtne mingeid sõprussidemeid tekitada. Ja lõpuks tunnen veel süümekaid ka sellepärast, et ma justkui tahaks teda ennast paremaks teha, et mina lõpuks midagi tunneks. Ainuke positiivne asi selle juures on see, et ta ise on ka öelnud, et ta on tänu minule avatumaks inimeseks muutunud ja see on tegelikult talle endale ka sobiv.
Saan aru, et tal on raske aeg, kuna õpib korraga ülikooli ja käib täiskohaga tööl ning väljaskäimiseks jm polegi aega ja jõudu. Ta lõpetab eeldatavasti ülikooli 1a pärast ning ma kogu aeg mõtlen, et kas siis midagi muutuks. Aega oleks rohkem, äkki me teeks rohkem, suhtleks teiste inimestega rohkem, ta leiaks sõbrad.. Aga sinna on veel aasta. Ja äkki ei juhtugi midagi?
Peaksin vist lisama ka selle, et seksuaalses mõttes on meil kõik üsna okei, kuigi minu libiido annab soovida(on alati selline olnud). Vahel on mul suur huvi seksida, kuid vahel tekib selline ebameeldiv ja häbenev tunne temaga koos, justkui oleks see kõik väga imelik ja veider.
Et siis kokkuvõtteks:
Ma kardan, et olen äkki koos mehega, kes tegelikult ei olegi mulle hetkel sobiv, küll aga olen 100% kindel, et tulevikus koos lastega oleks ta mu ideaalmees. Kardan, et rikun tema elu parimad ajad ära, kui ei suuda endas selgusele saada. Kardan, et kui peaksingi temast lahku minema, kuna ei saa aru, mis see minu tunne on, ei leia ma endale meest, kes oleks nii hea nagu tema - sest tegelikult on ta super, aga kuna mu tunne on nii kaheldav, siis ma ei tea, mis see on.
Olete noor ja leidnud hooliva ning mitmes mõttes usaldusväärse inimese enda kõrvale. Saan aru, et teid närib kahtlus, kas toetav ja turvaline mees on teie jaoks piisav – kas teil on temaga piisavalt huvitav, põnev, lõbus jne. Teil on ka mingi ühine hobi ning seksiga olete enamvähem rahul. Te usute, et temast saab tulevikus hea isa, kuid te kahtlete, kas ta on ideaalne mees teie jaoks. Kahtlusi tekitab peamiselt see, et te ei ole kunagi tema suhtes füüsilist kirge tundnud.
Tõepoolest on meie ühiskonnas väga levinud arusaam, et „õige“ suhe peab algama pimestava armumisega. Armumise aeg on muidugi ilus ja eriline. Paljud paarid pettuvad väga sügavalt, kui see esimene füüsiline kirg hakkab vaibuma ning see võib mõjuda päris hirmutavalt. Armumine vaibub igal juhul, sest meie keha hormonaalne süsteem väsib ega jaksa liiga pikalt olla erutatud seisundis. Armastus saab hakata kujunema siis, kui esialgsed illusioonid hakkavad purunema ning inimesed hakkavad nägema teineteist koos puuduste ja eripäradega. Kooselu õnnestub seda paremini, mida sügavamalt suudetakse erinevustega leppida. Ideaalseid inimesi pole ju olemas – lihtsalt mõne erinevusega on lihtsam leppida, kui teisega.
Väga tihti on suhetes nii, et see omadus partneris, mis alguses köidab ja inspireerib, hakkab hiljem häirima või närvidele käima. Te kirjutate oma kirjas, et tutvumise ajal olite omadega väga puntras ja mees pakkus teile lähedust ja kõike, millest oskasite unistada. Nüüd olete rohtudest vabanenud ja teile tundub, et mees on liiga introvertne. Saan aru, et teie olete aktiivne, armastate inimestega suhelda ja olete valmis tegema meeletusi, kuid mees armastab pigem stabiilsust ja rahu. Teile meeldib mehe stabiilsus, kuid paistab, et samas kardate, et see ei lähe teie loomusega kokku.
Inimesed ongi erinevad ja erinevused võivad olla väga rikastavad. Selleks, et erinevused muutuksid rikkuseks ega kujuneks piinavaks vanglaks on vaja partneritel oma erinevatest vajadustest ja ootustes avameelselt rääkida ja aktsepteerida teineteist. Koos tuleks luua elamise viis, kus mõlemad tunnevad, et nende peamised vajadused saavad rahuldatud ning kõige olulisem on lugupidav suhtumine teineteise erinevustesse.
Kui inimesed on väga erinevad, siis on oluline, et partnerid ei suruks oma vajadusi liigselt alla, sest muidu hakkab rahulolematus kasvama. Kui inimene ei hoolitse oma vajaduste eest, siis ei saa ta olla ka õnnelik ja rahulolev kaaslane oma partnerile. Kirjutasite, et teie partneris on asju, mida te tahaksite, et oleks teistmoodi. Teise suunas olevad hinnangud või kriitika (tal on liiga väike suhtlusringkond) saab pöörata ümber ja väljendada neid asju iseenda tunnete ja vajadustena (mul on raske nautida oma sõprade seltskonda, kui tunnen end süüdi, kuna Sina oled üksi kodus). Saan aru, et teie mees on valmis teiega tegema meeletusi kaasa, kuigi ta ei naudi neid sama palju, aga te tahaksite, et ta rõõmustaks sama palju. Suhtes on tähtis, et kumbki julgeks teha neid asju, mis rõõmustavad. Hea on leida mõned tegevused, mis rõõmustavad mõlemaid. Aga on tavaline, et ühte rõõmustavad mingid asjad rohkem kui teist ja vastupidi. On loomulik, et üks partner ei suuda ja ei peagi pakkuma teisele kõike, mida ta vajab. Täiskasvanud vastutavad ise oma vajaduste eest ja koos jagatakse oma elu, kuid elu on kindlasti suurem kui paarisuhe. Rahuldust pakkkuvasse ellu kuuluvad lisaks töö, hobid, sõbrad, sugulased, õpingud jne.
Üheks võimaluseks luua oma suhtes suuremat selgust, on minna koos näiteks PREP-paarisuhte koolitusele. See on turvaline ja privaatne võimalus ennast ja teiste veel paremini tundma õppida, sest sellel koolitusel ei räägi paarid oma asju teistele. Loengud vahelduvad harjutustega, kus partnerid saavad oma asju kahekesi arutada. See on turvaline viis rääkida oma ootustest, saada teadlikuks paljudest asjadest, mis on suhtes olulised. Ehk aitab see teil selgust luua oma tunnetes ja tuleviku plaanides. Mida rohkem õpite tundma oma vajadusi, seda lihtsam on tunnetada, kas see mees on teie jaoks õige või mitte.
