Mul on küsimus piiride seadmisega seoses. ma olen lapsiarmastav ja lähedastest hooliv inimene. mul on 1 aastane suhe mehega, kellel on 2 imearmast last. Ma saan nendega väga hästi läbi. Suhe mehega on selle aasta jooksul olnud tõusude ja mõõnadega. Tagantjärele analüüsides on kõik mõõnad tekkinud ühest ja samast allikast - endise elukaaslasega suhtlemisega. Nende suhe lõppes vahetult pärast meie suhtlemise algust. Ehk siis mees pettis oma naist minuga, minule öeldes, et ammu elati laste pärast koos. olin väga ettevaatlik, kuna endalgi purunenud suhteid selja taga, kuid sellest hoolimata lubasin mingil hetkel armumist ja nii see suhe arenes ja mehe suhe endisega lagunes. Tänaseks suheldakse laste pärast. Minu meelest on see igati hea ja terve lähenemine, kui endised elukaaslased omavahel suhtlevad, sest see on eelkõike lastele hea. Kuid küsimust tekitab see, et kui see lahkuminek oli endisele naisele väga valus ja pärast lahkuminekut tegi te mu mehele isegi abieluettepaneku, et meest tagasi saada. Mina olen siiani paha inimene ja mind ei suuda eks üldse aktsepteerida. Küsimus: kas siis see on nii endisele naisele hea kui ka meie suhtele mehega, kui suheldakse rohkem kui laste pärast. on ju loogiline, et pärast 10 aastat kooselu on palju ühiseid mälestusi ja harjumus kõike jagada selle inimesega. aga kui palju on mõistlik jagada, kui mehel on uus suhe? Ma ei taha oma mehele piire seada, ma loodan , et ta ise saab aru, kus on piirid. Kuid viimasel ajal üha rohkem tunnen, et see nende igapäevane suhtlemine on hakanud meie suhet mõjutama. Paarisuhe on ju eelkõige sõprussuhe, jagatakse oma partneriga nii häid kui halbu emotsioonine, selle tulemusel õpitakse teineteist tunda ja kasvatakse kokku ehk see jagamine liidab inimesi ja tugevdab suhet. Kas see on minust liiga piireseadev kui arvan, et igapäeva kordaminekute jagamine eskiga ei ole just kõige parem variant eluga edasiminekuks. mul on tunne, et nad panevad sellesse rohkem eneriat , selle asemel, et oma nn. uute eludega tegeleda. Ja seda rohkem ma mõtlen, et äkki on asi selles, et tegelikult on see suhe neil omavahel korralikult lõpetamata. Kurb selle asja juures on see, et ma olen valmis oma meest ära kuulama ja valmis lahendusi leidma, aga tema ei suuda neist asjadest üldse rääkida. raske oleks sellest suhtest loobuda sellepärast, et me omavahel rääkida ei saa. Kas üldse on mingi võimalus sellises keerulises olukorras tolerantseks jääda ja mingi lahendus leida? Vahel on mul tunne, et olen selles olukorras ainuke, kes probleemi näeb ja mingit lahendust otsib Olen natuke uurinud netis samalaadsete lugude kohta ja päris hirmus on, mida kõike uute naiste kohta arvatakse ja mida uued eksidest arvavad.
Tunnete oma uues suhtes mõningast rahulolematust ja kahtlete piirides - teie sisetunne ütleb üht, kuid teie mehe käitumine midagi muud. Ma saan aru, et igatsete oma mehega suuremat emotsionaalset lähedust ja olete märganud, et teie mees jagab oma igapäevaseid emotsionaalseid teemasid pigem oma endise naisega. Te küsite, kas on võimalik sellises olukorras tolerantseks jääda.
Lähisuhte loovad kaks inimest vastavalt oma vajadustele ja eripäradele. Rahulolematus tekib suuresti siis, kui suhe ei vasta ootustele. Tihti on probleemiks see, et oma ootusi ei teadvustata, ei räägita nendest omavahel piisavalt ning vahel on need ka ebarealistlikud. Kui teie ootate, et lähisuhtes oleks ruumi ka emotsionaalsele lähedusele, siis on päris loomulik, et olete antud olukorras rahulolematu. Tolerantsus on teatud olukordades väga kasulik ja ilus väärtus, kuid oma vajadusi ei ole mõistlik alla suruda. Paarisuhtes on tähtis rääkida oma vajadustest, igatsustest ja ootustest. Vältida tasub sealjuures hinnanguid ja kriitikat. Ütlete, et antud olukord on ainult teile probleemiks. See võibki olla nii ja sel juhul ongi vaja just teil enda vajadusi väljendada. Teie mees saab siis teada, mida teie väärtustate ja vajate ning vastavalt sellele oma käitumist muuta. Kui mees ei pea vajalikuks oma käitumist muuta, siis on teil vaja otsustada, mida oma suhtega edasi teha – kas olete nõus seda jätkama või lõpetate.
Üldiselt võib öelda, et lastega perekonna lahutamise korral on oluline, et lapsevanemad jäävad omavahel normaalselt suhtlema ning vastutust jagama. Tähtis on aga eristada suhtes vanemlikku ja paarisuhte tasandit. Lahutades otsustatakse tavaliselt paarisuhe lõpetada. Emotsionaalse suhte lõpetamine ja uue olukorraga kohanemine võib pikema suhte korral aega võtta aasta kuni kaks. Kui kahe suhte vahele pausi ei jää, siis võibki osutuda keeruliseks vana suhte lõpetamine (kurvastamine, harjumine muutusega ja ilma selle inimeseta elamine) ja uue suhte loomine, mis on samuti energiat ja aega nõudev protsess. On tavaline, et pikalt kestnud suhtes on mingid tasandid, mis on toiminud hästi ja teised, mis mitte nii hästi. Lahku minnes on normaalne igatseda seda, mis on olnud hästi. Kui lõpetada ja alustada suhteid samaaegselt, siis on normaalne, et tekib segadust ning uute piiride loomine võtab aega. Siinkohal aitab rääkimine oma tunnetest ja mõtetest. Oluline on püüda mõista teist poolt ning unistada või teha koos plaane tulevikuks.
Kokkuvõtteks ütleksin seda, et tolerantseks tasub jääda selle suhtes, et mehe endine naine on olnud teie mehele oluline ja teatud mõttes jääb selleks alati. Teie sisetundest ja vajadustest sõltub aga see, kas suhtute sallivalt sellesse, et mees on jätkuvalt emotsionaalselt lähedases suhtes oma eksiga. Oluline on mehega rääkida oma ootustest ja igatsustest ning kuulata, kuidas tema näeb suhet teiega ja eksiga ning millised on tema vajadused? Millisel tasandil on ta selle suhte lõpetanud ja millisel mitte? Mida tema jaoks tähenda lapsevanemlik suhe ja mida paarisuhe? Süüdistusi tasub vältida, sest see loob suhtesse pingeid ja eemaldumist. Oma ootuste ja vajaduste väljendamine loob suhtesse selgust ja piisava sobivuse korral ka lähedust.
Olen natuke uurinud netis samalaadsete lugude kohta ja päris hirmus on, mida kõike uute naiste kohta arvatakse ja mida uued eksidest arvavad.