Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Suhted elukaaslasega :: Kuidas toetada nii, et ise terveks jääks?

Britta
Külaline
Postitatud 11.03.2014 kell 11:18
Tere. Oleme abikaasaga koos elanud 7 aastata, meil on kaks last- 7ne poiss ja 3ne tüdruk. Suhe on meil ilus, saame üksteisega rääkida paljudest asjadest ning ka vaidleme kui vaja. Üks asi, mis tekitab ületamatuid erimeelsusi on aga lastega seotu (eriti poisiga). Oleme käinud kaks korda ka nõustamisel, aga millegipärast ei tööta sealtsaadud soovitused meie puhul. Viimasel nõustamisel sai mees endale kõvasti kindlustunnet juurde, kuna mulle soovitati konfliktsituatsioonides lapsega oma abikaasat tingimusteta toetada. Kuidas seda aga teha, kui minu enda arvates käitub ta konfliktis lapsega (poisiga) valesti? Jah, ma võin- oleme seda ka teinud- sellel hetkel teda toetada (öelda a la "kuulsid, mida isa ütles?") ning pärast omavahel arutanud, et mida mina oleksin teinud teisiti. Aga iga kord ma seda ei suuda ning võibolla alateadlikult ma näitan seda ka välja, et ta käitub valesti, kuigi ma tõesti väga püüan alati teda toetada. Nõustamisest võttis mu mees kaasa just selle mõtte, et mina pean teda toetama, kuid unustas ära selle, et tema peaks ennast õppima ka vaos hoidma, mitte minema kergesti närvi iga lapse sõna peale. Mees on hakanud mind ka süüdistama, et ma ei toeta teda. Näiteks selline situatsioon. Hommikuti on lastega tegemist palju- ärkamine, söömine, riidesse panemine jne. Olen ise pinges, kuna kunagi ei tea, millisel hetkel või mille peale võib isa vihastada ja hakata karjuma. Mulle tundub, et igasugune lollitamine (lapsed ju ikka teevad häälitsusi, kiusavad vahest nooremat?) poisi poolt on mehele äärmiselt vastumeelne, mis tuleb lõpetada kohe esimese märkuse peale. Kui poiss seda ei tee, järgneb vihahoog ja lapse süüdistamine, et tema pärast on hommik jälle rikutud. Täna lipsas mul taolise tüli peale suust, et targem annab järele. Eelnevalt muidugi üritasin jälle oma meest ikka toetada, aga lõpuks enam ei suutnud, sest asi läks juba liiga absurdseks. Selle peale vihastas mees niimoodi, et virutas rusikaga vastu seina nii, et pilt kukkus maha ja klaas läks katki. Kõike seda saatis karjumine ja poisi ning minu süüdistamine, et mina ei toeta ja poiss on hommikuses tülis süüdi. Selle peale ehmusime kõik kolm väga ära, poiss läks oma voodisse pani teki peale ja lihtsalt nuttis, tüdruk hakkas värisema. Mina täiskasvanuna saan ju aru, et mehe vihastamises ei ole mina süüdi, vaid tal on mingi ebakindlus sees (autoriteet?) ja sellepärast ta vihastab, aga laps ei saa ju sellest aru, et isa viha põhjus pole tema? Ja mida tegelikult poiss siis tegi? Hommikul avaldas soovi minna pärast lasteaeda hamburgerit sööma, seda me ei saanud talle lubada ning sellele järgnes veidike virinat (minu arvates ei midagi tõsist, mida poleks saanud rahulikult läbi rääkida). Edasi ketras isa järjest seda, et "ei saa ju kohe teha seda, mida laps tahab" ning iga järgnevat lapse sõna tõlgendas ta vastuhakuna. Ja nii see asi keriski kuni selle pauguni. Ühesõnaga- kuidas toetada nii, et ise terveks jääksin? Ja kuidas saavutada seda, et mees mõistaks, et iga (halb)sõna, mis tuleb lapse suust pole mõeldud talle isiklikult, vaid üldiselt kogu olukorra kohta ning ei oleks vaja kohe igast sõnast kinni haarata?
Loodan, et minu pikk kiri oli arusaadav. Tänan abi eest!
Õnne Aas-Udam
Psühholoogiline nõustaja, Gordoni Perekooli koolitaja
Postitatud 12.03.2014 kell 13:45
Olete paljude asjadega oma paarisuhtes rahul, kuid hetkel tunnete end halvasti ja olete segaduses.
On üpris sagedane, ning pigem on see reegel (kui erand), et lapsevanematel on peres erinevad arusaamad lastekasvatusest ja seega ka erinev kasvatusstiil. Kasvatusstiil on pärit meie endi kogemustest lapsena, ehk siis tuleb kaasa meie päritoluperest ja on suhteliselt keeruline muutuma, sest tegu on kinnistunud väärtushinnangutega.
Miks teie abikaasa kergesti ärritub ja vihastab? Sageli on kergesti ärrituvuse, vihase reageeringu taga tunne, et inimene ei kontrolli olukorda. Taoline tunne võib kaasa tulnud olla inimese enda lapsepõlvest, kus tema vanemad võisid edasi anda sarnast käitumismustrit. Teiseks on leitud, et alateadlik (pere, laste, naise) kontrollisoov on kultuuri ja soorollipõhine- kuidas asjad peavad mehe meelest peres käima. Ja kui miski ei vasta ootustele, õõnestab autoriteeti- nagu ise oletate, siis "teevad teised mehe vihaseks" ja ta arvab, et tal on õigus ennast välja elada - tegelikult kahjustades kogu kodust õhkkonda, perekonna liikmete emotsionaalset turvatunnet.
Et muutused saaksid tekkida, peab mees alustuseks ise mõistma ja tunnistama, et tal on probleem.
Teil on õigus oma vajaduste eest seista ja selleks saate mehele oma murest rääkida.
Alustuseks mõelge hästi läbi, mida tahate talle öelda- alustage hinnanguvabast käitumise kirjeldusest, nimetage käegakatsutav kahju, mis sellest saate (on see aeg, energia, raha, tervis, neg. emotsioon vm) ning mida seoses sellega tunnete.
Kui räägite sellisel viisil, kasutades minasõnumeid (minasõnum räägib minust, mitte teisest ja seega me ei süüdista teist inimest), on suurem võimalus saada teine osapool ennast kuulama, koostööd tegema- ja mitte kohe rünnakule asuma.
Loomulikult tekitab ka minasõnum teises tugevaid tundeid, seega tuleb valmis olla, et mingisugune vastupanu sealt tuleb (eitamine, rünnak, solvumine, jne), seega tuleb teil kehtestamiselt ümber lülituda kuulamisele. Aktiivne kuulamine tähendab, et sõnastate ümber teise inimese poolt öeldu, või tema sõnumi tagant paistva tugeva emotsiooni. Ise sealjuures midagi lisamata, oletusi tegemata. Niiviisi jahutate teise emotsioonid maha ning ta on valmis taas teid kuulama- saate end uuesti kehtestada.
Aktiivse kuulamise ja kehtestavate minasõnumite kohta saate lähemalt lugeda: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Kui olete saanud avatult ja turvaliselt (see on väga oluline!) oma mõtteid ja tundeid jagada ning teie mees mõistab oma käitumise kahjulikku mõju oma perele ning on valmis endaga tööd tegema- siis on lootust muutustele.
Abi saamiseks saab mees pöörduda psühholoogi vastuvõtule, kus oma ärrituvuse/vihastamise algpõhjustega tööd teha ning muuta oma mõtte-tunde-käitumismustrit.
Kui te nagunii käite nõustamisel (soovitan kindlasti jätkata, kaks korda on ilmselgelt liiga lühike aeg, et saaksid muutused toimuma hakata), võiks teie mureteema seal ka jutuks võtta. Ja lapse probleemide asemel tuleb tegeleda teie paarisuhtega, kus probleemiks on kujunenud erinevad kasvatusstiilid, ehk väärtuskonflikt. Kui see teema saab rahulikult selgeks räägitud, ning suureneb teievaheline mõistmine, suureneb ka võimalus, et mees võtab konfliktsituatsioone pojaga rahulikumalt, kuna ei tunne oma autoriteeti ohustatuna ning suudab reageerida kohasemalt.
Vihaga toimetuleku kohta lisan lugemiseks siia ühe artikli lingi:http://www.naistetugi.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=76&Itemid=82
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
-->

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!