olen olnud abikaasaga koos üle 6 aasta ning laps saab peagi 2 aastaseks. Lapse esimese pooleteise eluaasta jooksul istus mees oma toas arvuti taga ning lapse kasvatamine jäi minu õlule. Mees tuli toast välja ainult selleks, et mind halvustavate sõnadega nimetada ja lapse kohta halvasti öelda. Minu enesekindlus oli täiesti nulli viidud, eks olin ise ka selles süüdi ,et enne lapse sündi olin teinud kõik, mis mees soovis ja peale lapse sündi arvestasin rohkem lapse kui mehe vajadustega. Pool aastat tagasi naasesin tööle ja pidasin ühel õhtul kirjavahetust ühe meessoost kolleegiga. Tean, et käitusin valesti meessoost kolleegiga internetis flirtides, kuid see oli selline süütu ühekordne flirt mitte mingi tagamõttega. Ma ei kohtu selle kolleegiga tööalaselt kordagi (töötame erinevates osakondades, erinevatel korrustel). Tollel hetkel kui ma selle kolleegiga vestlesin tundsin ennast kui naisterahvas, kellel on peale kena välimuse ja ilusa keha ka mõistus. Mees sai sellest teada ning seejärel muutus tema käitumine minu suhtes väga omavaks. Hakkas dikteerima, millistest ustest ma tööjuures võin käija, kuidas telefonile vastama pean, rääkimata igapäevastest süüdistavatest sõimusõnadest jne. Arvasin, et ajaga läheb olukord paremaks, aga ei. Mees ärritub kergesti, on kogu aeg ärritunud, nii minu kui lapse peale. Hetkel oleme teelahkmel, kuidas edasi. Mees nõuab voodis kehalist rahuldust, aga minu jaoks tunduvad emotsionaalsed haavad, mis tekkisid siis kui ma veel tööle ei olnud tagasi läinud väga keerulised ja ületamatud. Praeguseks hetkeks on need nii hullud, et mul ei ole mingit iha oma mehe järele ega ka ühegi teise mehe järele. Mees esitab igal õhtul uusi ultimaatumeid ja ma ei tea enam kuidas edasi käituda nii, et ka minu soove arvestataks. Kas sellise olukorra kirjelduse puhul oleks kasu paariteraapiast?
Peale lapse sündi teie perre muutus abikaasa suhtumine teie vastu. Varem vaid jäägitult teie tähelepanu ja kiindumuse osaliseks saanud, kuid nüüdsest seda ka imikuga jagama pidades- ei suutnud mees sellega kohaneda. Aktsepteerida muutusi perekonnas ja tõsiasja, et laps vajabki elu esimestel aastatel oma ema (ja ka isa) jäägitut tähelepanu ning et paarisuhe jääb sel ajal veidi tahaplaanile.
Kirjeldate mehe vaimset vägivalda iseenda ja ka väikelapse vastu, mis on murendanud teie enesekindluse. Kahjuks on taolisel ebakohasel käitumisel kurvad mõjud kogu kodusele õhkkonnale ja ka väikelapse vaimsele tervisele. Rääkimata asjaolust, et teie lapsel ei ole kirjelduste järgi reaalset, armastavat kontakti oma isaga.
Kurb on lugeda, et süüdistate iseennast mehe vastuvõetamatus käitumises. On teada, et armukadedus on omane inimestele, kes on ise ebakindlad ning nende soov on partner endale allutada, endast sõltuma panna- vaid siis tunnevad nad end paremini. Paratamatult on see pettekujutelm ning haiglast armukadedust võib parandada vaid pika individuaalse teraapia abil. Ja seda saab teha vaid mees ise, ning siis - kui mõistab, et temal on probleem.
Vaatamate seigale, et ta on teid kaks aastat väärkohelnud, tunnete, et olete taolise käitumise ära teeninud. See võib viidata lähisuhtesõltuvusele, mille tunnused on- esmatähtis on rahuldada mehe vajadusi; tunne, et vastutate tema edu ja ebaedu eest, tema tunnete eest; tunda süüd, kui sinuga ei olda rahul. Kui see teema huvitab teid ja tahate sellest enam teada saada, siis guugeldage.
Arusaadav, et taoline käitumine on teid kahtlema pannud paarisuhte tuleviku osas. Mehe nõudmised intiimseks läheduses olukorras, kus olete haiget saanud ja asjad on lahti rääkimata- on teile rasked taluda.
Soovitaksin teil alustuseks kõigepealt ja kohe! iseennast aidata, ventileerida tundeid, saada tuge ja võimalust neutraalse kaaslase abil mõista toimunut ja iseennast- oma tegelikke soove ja vajadusi.
Tallinnas saab tasuta psühholoogilist nõustamist Tallinna Psühholoogilise Kriisiabi keskusest: http://www.eluliin.ee/index.php/tallinna-psuehholoogiline-kriisiabi ja Tallinna Perekeskuses: http://www.pk.ee; kui olete lõuna -Eestist, saate abi Tartu Nõustamis- ja Kriisiabikeskusest:http://tnk.tartu.ee/index.html
Alles siis, kui olete end kogunud, võite mõelda, kas soovite kaasata ka meest nõustamisprotsessi.
