Olen 29a naine ja oma elukaaslasega (31a) koos olnud ligi 8 aastat, sellest koos oleme elanud umbes 6 aastat. Meie suhe on meie sõprade silmis ideaalne - me ei tülitse kunagi, me käime koos meie ühistel sõpradel külas, vaid eraldi käime pidutel. Sõprade juuresolekul ei ole me kunagi avalikult välja näidanud oma intiimseid tundeid teineteise vastu, pigem on olnud seltskonnas alati lõbus ja visatud koos nalja ja naerdud. Me pole kunagi pidanud rääkima oma tunnetest, mida me üksteise vastu tunneme, mida tahame, mida ootame – kõik on tulnud loomulikult, ilma sõnadeta.
Nädal tagasi tundus mulle ta käitumine eemalolev (käest kinni ei hoidnud, lahkumissuudlusi ei andnud). Ruumi oli tekkinud selline jäisus, vaikus. Ma tajusin seda muutust ja nördinuna tema käitumisest, uurisin, milles asi. Vastuseks sain, et kirg on kadunud. Paar päeva hiljem kui olin suutnud oma esimesed emotsioonid välja elada, istusime uuesti maha, et rääkida. Ta ütles mulle, et ta on tundunud seda juba alla poole aasta, et kõik pole korras ning tunnistas, et võibolla oleks ta pidanud sellest varem minuga rääkima... Kuna ta seda aga enda sõnul varjas minu ja meie sõprade eest, siis ma ei märganud, mis temaga toimus.
Soovisin sellest rohkem teada ja palusin tal rääkida. Ta ei mõstnud, et miks me rääkima peame, kui meil pole vaja olnud 8 aasta jooksul rääkida. Seletasin, et võibolla oleme jõudnud sinnamaale, kus me peame hakkama asjadest rääkima, et mõista üksteise soove ja tundeid. Samuti sain teada, et poole aasta jooksul oleme seksinud vaid 10 korda. Siinkohal tunnen endal tagantjärel süüd, et ei märganud neid muutusi ja et ei olnud tema jaoks rohkem olemas ega näidanud eriti initsiatiivi ka ise üles.
Ma uurisin temalt, mida ta mu vastu tunneb, ta vastab, et ta ei tea. Ta kirjeldas oma tunnet minu vastu sõnaga – harjumus. Ma küsisin, kas ta tahab meie suhte jätkumise nimel vaeva näha, sest mina ütlesin talle, et mina soovin meie suhet päästa, tema vastas jällegi, et ta ei tea. Selle teema arutamise käigus ei olnud tal endal mingeid emotsioone ja ta ise arvas, et see on seepärast, et ta on selles asjas sees olnud juba pool aastat.
Mulle näib, et kirg ja iha puuduvad, sest ta ütles, et head aega suudlus on kui harjumus, öösel kaissu võtab ka vanast harjumusest ja mind kallistada tundub kui kallistada oma ema – kergelt ja mitte kaua. Tema sõnul on ta rahul kui, et elame koos edasi ja võibolla seksime siis, kui kunagi kui mõlemal juhtub isu selle järele olema – sest kõik on ju hästi, meil ei ole ju tülisid, meil on harjumus. Ta küsis minult, et mida ta üldse peaks ette võtma, sest tema ei tea, kuidas sealt mustast august, kuhu ta on poole aasta jooksul vajunud ja vajunud, välja tulla. Vastasin, et mul ei ole kogemust nii pika suhte ja sellise suhte hetkesisu kohta, et ma ei oska teda aidata. Samuti ei tea mina mida teha, kuidas käituda temaga, mida õelda talle, et aidata tal selgusele jõuda oma tunnetes ja tulevikusoovides.
Sellepärast kirjutangi siia portaali, kuna ta keeldus professionaali juurde pöördumast.
Olete märganud muutusi mehe käitumises ja see olli teie jaoks ärevaks tegev ohusignaal. Hea, et võtsite teema ikkagi üles, kuigi varem pole teil olnud kombeks suhte teemal arutleda. Ka nüüd püüdis mees põigelda. Kui te pole 8 aastat suhete teemal rääkinud, siis see ei tähenda, et enam ei peagi või ei saa teineteisest rohkem teada saada. Teile mõlemale võis tõesti tunduda, et polnud põhjust - kõik laabus niigi ja tülisid ju polnud. Aga kas ikka oli kõik korras või lihtsalt eirasite, vältisite mõnd olulist suhet mõjutavat teemat? Kooselu toimimise rahulolu küsimus ei pruugigi olla selles, kui palju keegi tülitseb, pigem selles, kuivõrd probleeme teadvustatakse ja kuidas nendega toime tullakse. Võib-olla oli teil tavaks mitte väljendada nii seda, mis vahel häiris, mida oleks vajanud, kui ka seda, mis teile teineteisega hästi oli, mis teid sidus, pani end hästi tundma, oli emotsionaalselt siduv ja ka kirge hoidev. On ju loomulik, et soovitakse tunda, et ollakse teineteisele olulised ja just temaga soovin ma jagada nii rõõme kui muresid, tunda osalust, nautida intiimsust. Vahel oodatakse, et teine peaks niigi mind tundma, mida ma mõtlen ja vajan - teab mind ju nii kaua, kuid ometi on tähtis see ka välja öelda, saada teiselt tagasisidet, tunnetada mõistmist. Kirg saab toitu siis, kui on mida teineteisega jagada, ühiseid elamusi, kui tunnetatakse teist eraldiseisva isikuna, kellel on oma mõtte- ja tunnetemaailm, mis rikastab suhet. See tähendab ühtlasi ka tunnetust, et oleme erinevad ja me ei ole kõiges sama meelt, me täiendame teineteist, me võtame teist just sellisena nagu ta on, arvestame teisega. Kirg võib kaduda, kui kõik näib toimivat rutiinselt, teine on meie jaoks iseendast mõistetavalt, meie suhe ei arene, on pealt näha korras, sest me ei räägi ja püüdle tõelise läheduse poole. Suhte arengut toetab kindlasti suhetes rääkimise võimalus - kuidas ma end koos sinuga tunnen, mis mind paneb hästi tundma just sinuga ja ka seda, mis ärevaks ja rahulolematuks teeb.
On tõesti kahju, kui mees ei ole nõus pöörduma professionaali poole. Väljendage heameelt selle üle, et ta on Kuid võite teemat arendada ka seeläbi, et ta saab väljendada, mis tal selle juures vastumeelne on, millised on tema kõhklused või üldse, mida ta arvab, et siis juhtub, kui läheksite. Sageli on ettekujutus, et keegi on ju meist süüdi, kui suhe ei toimi ja kardetakse olla silmitsi just nende samade teemadega, mis ka suhet on kahjustanud. Mõelge koos, kas see, kuidas praegu on, saab jätkuda samamoodi, kui kaua ja kas ikka soovite seda. Või otsite võimalusi rahuloluks.
Igaks juhuks veel lisan, et püüdke vältida mõtteviisi, et on vaja psühholoogi või terapeuti selleks, et teisele midagi selgeks teha, süüdlane leida ja siis talle ettekirjutusi teha. Ka teie enesesüüdistus, et pole märganud mehes toimuvat ja olete vähe näidanud üles initsiatiivi seksiks, ei tee teid kumbagi kirglikumaks. Pigem ikka nii, et leiate kumbki endas üles selle, mis on teid lähendanud, mis on olnud nauditav, rääkige sellest. Praegu oleks oluline mõelda sellele, kas soovite iseendas toimuvat mõista ja seda teisega jagada. Leidke see, mis teile teineteise juures meeldib, meenutage, millal olite koos õnnelikud ja mis siis teisiti oli. Kindlasti toimib paremini suhe, kus saab teisega arutleda suhte toimimise üle, kui ei eeldata, et teine peab muutuma, et saaks õnnelik olla ja veendumus, et me mõlemad tahame panustada selleks, et suhe toimiks.
