Sain umbes 3 nädalat tagasi lähemalt tuttavaks ühe noormehega,keda teadsin tutvuste kaudu ka varem aga suhelnud polnud. Nüüd "avastasime" üksteist. Mina 21 aastane ja noormees 25 aastane. Temale hakkasin mina ennem meeldima,ta ise võtab minuga pidevalt ühendust ja kõik.. Isegi kui tema sõprade juures käisime tutvustas mind,kui oma pruuti,ka minule ütles,et proovida võime midagi enamat luua.,ütleb,et meeldin talle.. Aga tema käitumine on nii erinev,kui koos oleme siis kallistab ja musitab,nii nagu ikka,kui aga koos ei ole ei tunne nagu üldse huvi. Üldse minu jaokls tundub veider,et inimene ei tunne lihtsate asjade vastu huvi,ehk siis minu elu ja minu tegemiste. Et kuidas mõista sellist käitumist,kes ütleb ja teeb koos olles ühte ja,kui koos pole siis teist. Minu meelest just,kui on armumise aeg,see esimesed nädalad eriti,oled ju nagu pimestatud,tahad kogu aeg kokku saaada,mis on normaalne,,aga tema nagu ei taha..
Olete värskelt kohtunud meeldiva noormehega ning tunnete, et olete armunud. Teil on omad arusaamad sellest, milliselt peaks käituma armunud inimene ja olete segaduses, sest noormees nii ei käitu.
Tegelikult ei ole olemas ainsat ja õiget käitumsviisi/reageeringuid, mil moel armunud peaksid armumise erinevates etappides tundma ja käituma. See, mismoodi ise toimetame, ongi see ainus, mida oleme kogenud ja seetõttu eeldame, et ka teised inimesed peaksid sarnaselt mõtlema/tundma/käituma.
Ühelt poolt soovitaks selles tundemöllus rahulikuks jääda (tundub vist võimatu?), ning olla aktsepteerivam teise inimese isikupära/olemuse vastu.
Teisalt on teie segadusele ja küsimustele vastuseandja ju olemas- ja see on teie noormees. Muidu võitegi vaid tema käitumise motiive oletama jääda ning teie segadus ja hirmud vaid kasvavad ja mürgitavad positiivseid tundeid.
Seega - tuleb teil oma armsamaga ausalt ja avatult rääkida, kuidas te end tunnete. Loomulikult on selles risk, risk ennast avada ja näidata oma tõelist olemust, ka haavatavust. Samas- ilma sellisel tasandil suhtluseta jääbki suhe vaid pealispindseks, ega vii suurema ja sügavama läheduseni, mida inimlikult aga oma suhtelt ju ootame.
Alustuseks mõelge hästi läbi, mida tahate talle öelda- alustage hinnanguvabast käitumise kirjeldusest (näiteks: …kui me ei ole koos ja minuga pole paar päeva ühendust võetud), nimetage käegakatsutav kahju, mis sellest saate (näiteks:…olen ma segaduses) ning mida seoses sellega tunnete (näiteks….ja see kurvastab mind).
Kui räägite sellisel viisil, kasutades minasõnumeid (minasõnum räägib minust, mitte teisest ja seega me ei süüdista teist inimest), on suurem võimalus saada teine osapool ennast kuulama, koostööd tegema.
Loomulikult tekitab ka minasõnum teises tugevaid tundeid, seega tuleb valmis olla, et mingisugune vastupanu/reaktsioon sealt tuleb (eneseõigustus, eitamine, rünnak, solvumine, jne), seega tuleb teil kehtestamiselt ümber lülituda kuulamisele. Aktiivne kuulamine tähendab, et sõnastate ümber teise inimese poolt öeldu, või tema sõnumi tagant paistva tugeva emotsiooni. Ise sealjuures midagi lisamata, oletusi tegemata. Niiviisi jahutate teise emotsioonid maha ning ta on valmis taas teid kuulama- saate end uuesti kehtestada, rääkida oma katmata vajadustest.
Aktiivse kuulamise ja kehtestavate minasõnumite kohta saate lähemalt lugeda: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
