Meil endise elukaaslasega on 2.5a laps. Endine elukaaslane (nim. ALO) töötas välismaal ja kuni lapse 2a saamiseni oli koguaeg ära. Mina tegelesin lapsega ja olin olemas. Kui ma ära kolisin siis leppisime kokku, et ma ei keela tal lapsega kohtuda ja nii on õige. Laps on käinud isa juures nädal ja rohkemgi jutti. Lapsele see hästi ei mõju, kuna selgelt näha, et lapsel pole seal rutiini, oma keskkonda ja mind. Nüüd tegin Alole ettepaneku, et võtab lapse enda juurde 2 x kuus ja max kolmeks päevaks. Sellega Alo muidugi nõus pole ja hakkab mind ähvardama et võtab lapse üldse ära jne. Mida teha?
Olete hirmul ja ei tea, kuidas edasi käituda olukorras, kus endine elukaaslane ähvardab lapse äravõtmisega.
Erinevates kodudes ongi erinevad reeglid, murelikuks teeb teid aga mõistmine, et kahe ja poole aastane laps on häiritud isa juurest koju tagasi tulles.
Paljud spetsialistid, sealhulgas pereterapeudid on arvamusel, et lapse huvides on parim, kui tal on üks kodu ja üks kindel peamiselt vastutav vanem ja teise juures käiakse vastavalt kokkulepetele (nädalalõpud, pikemad koosveedetud ajaperioodid näiteks puhkuse ajal, pühad jne.).
Miks on hea, kui lapsel on üks kodu- et kujuneks kodutunne, selge mõiste ja väärtus, mis on kodu. Kui lapsel on kaks kodu, tekitab see temas segadust.
On lapse heaolu huvides, et üks vanem on kindlalt kursis ja vastutav näiteks lapse tervisesse puutuvaga (haigused, arsti juures käimised) ja kõige tema oluliste igapäevaste asjadega (lasteaias toimuv, huviringid, tagasiside kasvatajatelt, jne.), märkab lapse käitumise ja enesetunde muutusi, näeb seosed igapäevaselt toimuvaga, oskab last aidata, on lapsele igas mõttes turvalisust pakkuv usaldusisik.
Kui neid on kaks, siis juhtub ikka, et miski läheb nö kaotsi ja siis on ka süüdistused kerged tulema ja lapse kindlustundele ei mõju ka hästi. See ei tähenda, et teine vanem oleks vähetähtis, kuid paratamatult ei ole nad aega jagades nii kursis ja informeeritud kõigega, mis vajalik.
Seetõttu - hoolivad ja vastutustundlikud vanemad suudavad omavahel ka peale lahkukolimist inimlikult ja austavalt suhelda ning jagavad olulist last puudutavat infot järjepidevalt teineteisega.
Kui tunnete, et keeruline on saada mõistlikku ja osapooltele sobivat kokkulepet lapse jagamise osas- võiksite ühendust võtta elukohajärgse omavalitsuse lastekaitsespetsialistiga (kui seda pole, siis sotsiaaltöötajaga), sooviga saada perelepituse teenust (spetsialist hindab teie vajadust saada vastavat teenust).
Perelepitusteenuse raames aitab lepitaja saavutada kooselu lõpetanud vanemate vahel kokkulepe nende alaealise lapse elukorralduse, elatise maksmise või muude lapsega seotud vanema õiguste või kohustuste suhtes.
Võimalus on minna ka paari- või pereterapeudi vastuvõtule, kellega koostöös saate erimeelsused lahti räägitud, ikka ennekõike lapse heaolu arvestades.
Lisaks- kui tunnete, et vajate juriidilist nõu, siis tasuta õigusabi viited on üleval Juristide Liidu kodulehel: http://www.juristideliit.ee/new/tasuta-oigusabi/
