Mehel on harjumuseks juua alkoholi. Kuna ma ise ei joo (lihtsalt ei meeldi ning mul on otsene vastumeelsus alkohoolikute suhtes), olen mina, kes vestlusi sellel teemal üles võtab. Vestlustes on mees nõustunud (paneksingi siinkohal rõhu sõnale, et nõustunud), et tuleks piirata alkoholi tarvitamist. Pärast selliseid vestlusi ongi ta alati seda teinud, kuid vaikselt tuleb see alati tagasi. Kui ta teadlikult oma joomist ei kontrolli, jooks ta õhtuti mingi koguse alkoholi (u klaasi-paar veini või pudeli õlut mis võib edasi minna paari pudelini õlut või veini). Mulle lihtsalt ei meeldi õhtust-õhtusse kerges vines mees.
Ta muretseb ka ise alkoholi tarvitamise pärast (mõtleb, et joob klaasikese, kuid siis mõtleb, et valaks juurde ning kuigi ta tahaks piirduda selle joodud klaasikesega, leiab ennast mõttelt, et "ahh, homme õhtul ma ei joo, täna võib juurde valada"), kuid tahtejõust on puudust. Ta ise põhjendab seda sellega, et peaks endale mingeid kohustusi asemele otsima, et see on justkui igavusest tekkinud harjumus. Et kadunud on harjumus teha tegevusi, mis varem talle rõõmu pakkusid (lugeda, kuulata muusikat jne ning ta on asendanud need lihtsama vastupanuteed minemisega- niisama aja surnuks löömisega).
Mulle tundub, et tal justkui puudub see õige motivaator, mis midagi muutma paneks, et ta justkui tahab aga sügaval sisimas ei ole see talle selline probleem, mis muutma sunniks. Nii kaua, kui mina teemat üles võtan või nädala sees klaasi nähes midagi ütlen, on see siiski justkui minu probleem. Kas sellisest harjumusest välja tulemiseks on õige ennast justkui muude kohustustega siduda või peaks see ikkagi selliste tegevuste väliselt muutuma? Mismoodi peaksin mina käituma? Näen, et sellised vestlused kohutavalt häirivad ning kurvastavad teda..
Olete sügavalt häiritud abikaasa igapäevasest alkoholitarbimisest, meest omakorda pahandab, et võtate selle järjepidevalt jutuks,- pinged teie paarisuhtes on tuntavad.
Miks keegi alkoholi tarbib, kui sageli ja millistes kogustes- põhjused on erinevad (reaalsusest põgenemiseks, lõõgastumiseks, harjumus, jne.), nagu ka võimalus alkoholist sõltuvusse sattuda (suurem eelsoodumus neil, kellel seda perekonnas esineb, ehk siis geneetiline eelsoodumus).
Antud valdkonna spetsialistid leiavad, et igaõhtusel lahja alkoholi tipsutamisel on oma ohud: organism võib alkoholiga harjuda ja välja võib kujuneda alkoholisõltuvus. Sõltuvusele viitab see, kui alkoholi tarbitakse joobe tekkimiseni,- nagu ka teie kirjast võis lugeda, ei piisa mehele enamasti klaasist veinist, või pudelist õllest. Juuakse niipalju, et ollakse vindine, ehk kerges joobes.
Mõistetav, et teie mehele ei meeldi igapäevased meeldetuletused, kuidas teile ei meeldi, et ta joob. Saan aru, et ta on ka ise mures, kuid ei ole nii tahtejõuline oma harjumusi muutma. Võite olla talle konsultandiks (ei suru oma arvamust peale) ning suunata teda lugema kahte veebisaiti, mis jagavad neutraalset infot alkoholist, selle tarbimisest, ohtudest ja abimeetmetest. Vaadake lähemalt: http://www.jootargalt.ee ning: http://www.alkoinfo.ee
Joomise vältimiseks soovitatakse õhtuid sisustada mingi tegevusega, et tähelepanu dringiisult kõrvale juhtida. Teie abikaasa armastas varem muusikat kuulata ja lugeda, ehk saate üheskoos neid harrastusi uuesti elustada. Samuti võite mõelda, kas leiate hoopis uue ja ühise hobi, millega saate koos aega veeta. On see näiteks ühised igaõhtused jalutuskäigud, sportimine, seltskonnatantsukursus jne. Ühine harrastus liidab partnerid ning on teie paarisuhtele kasuks, lisaks viib mehe õhtuti harjumuspärasest keskkonnast (kodu) ja tegevusest (napsitamine) eemale.
Kui aga mees tunneb, et ise enam ennast alkoholist eemal hoida ei suuda, tuleks pöörududa juba arsti poole, kes annab ravimeid, mis leevendavad alkoholihimu.