Tere!
Minul on 3 a laps, elame lapse isaga ühe katuse all. Probleemiks on see, et me ei suhtle enam omavahel kui naine ja mees. Mees ei vaevu isegi magamistuppa tulema, vaid jääb suurde tuppa teleri ette magama. Ja nii juba 2 kuud järjest!
Jah, olen küsinud temalt, miks sa diivanil magad. Vahepeal vastas, et tal on köha ega taha mind häirida. Nüüd kui köha ammu möödas , vastab lihtsalt, et tal tuleb telekat vaadates uni peale!!!!
Mind tõsiselt solvab selline „tuleb uni peale jutu“ rääkimine. No kas ma olen tema arvates nii rumal, kellele sellist pada ajada?
Kuna ta ei räägi mitte millesti, siis teen omad järeldused ja need on järgmised:
1. Ta elab minu juures (minu elamispinnal) vaid seepärast, et tahab ka lapse kasvatamisest osa saada.
2. Hetkel lihtsalt pole muud kohta, kus elada. Oma elamise otsimine ju tülikas ka! Ikka hea kui keegi vahest musta pesu pesumasinasse paneb, sealt välja võtab jne jne...
Ja nendel põhjustel ei julge ta mulle tõde näkku öelda - seda, et on minust tüdinenud.
Mida mina tahan? Ma tahan, et ta mulle lihtsalt tõtt räägiks! Olgu see siis ükskõik milline. Ma lepin sellega, et ta on minust tüdinenud. No kui on siis on... Aga ÖELGU vähemalt välja! Ma ei talu enam sellist niisama-vaatame-mis-saab-olemist. Tahaksin temaga mingi kokkuleppe teha. Näiteks sellise, et kasvatame siin majas siis last koos ja rohkem teineteiselt ei oota ega looda midagi. Ma muidugi ei tea, kas selline „kooselu“ kuidagi moodi toimib ka.....aga no vähemalt esialgu teeks nii....
Kui ta aga arvab, et ikka tunneb minu vastu ka veel midagi, olen minagi valmis omalt poolt kooselu jätkama ja proovida suhtesse taas rohkem lähedust tooma. Aga ma pean olema veendunud temapoolses siiras tahtes.
Ma kardan temaga sellist teemat üles võtta, sest ta võib vihastada ja lihtsalt uksest välja kõndida. Ja jälle ei mingit vastust! Mida küll teha?
Olete frustreeritud oma paarisuhte muutumise pärast ning teil on tekkinud oma oletused/eelarvamused mehe käitumise muutuse võimalikust põhjusest ning praeguse tegevusetuse tagamaadest.
Paarisuhteuuringutest on teada, et suhe muutubki ajaga ning loomulikud on seal ettetulevad kriisid. Esimene kriis saabub enamast umbes kaks aastat peale suhte/kooselu algust, mil suur armumine hormoonimöllu taandudes vaibuma hakkab. Siis hakatakse teineteist nägema selgemalt, koos teise vigadega. Kui erimeelsused saavad selgeks räägitud, paari reeglid paika, on suhtel positiivne prognoos.
Teine kriis võib saabuda suhtesse umbes kooselu neljandal aastal- pinget võivad tekitada suhte rutiinseks muutumine, partneri harjumused, tunnete muutumine (kui sädet ei hoita)- kõik on juba nii tuttav ja turvaline…ja võibolla muutub see igavaks.
Mehe seksisoovi vähenemine/kadumine võib olla tingitud väga erinevatest põhjustest, lisaks eelnimetatule: ealiste muutustega kaasaskäiv seksuaalsoovide vähenemine, stress (põhjusteks pinged tööl, toimetulek laenude, terviseprobleemid, jne), depressioon ja ikkagi... suhteprobleemid.
Lootus, et aeg seksuaalprobleemi peres lahendab, on asjatu. Paarisuhe toimib üldjuhul vaid koos seksiga, muidu läheb ta varem või hiljem laiali. Alustuseks tuleb probleemi tunnistada, seejärel leida probleemi lahendamiseks motivatsioon ja sealt edasi soovitaks pöörduda oma murega spetsialisti poole. Üks võimalus on alustuseks paarina koos külastada seksuaalnõustajat. Seksuaalnõustaja saab aidata enamikul juhtudel, kui inimesed ise asjasse tõsiselt suhtuvad ja tahavad lahendust leida.
Kui selgub, et pigem on teemaks ikkagi suhteprobleemid, võiksite leida abi paari- või pereteraapiast (www.pereteraapia.ee). Kirjutatust ilmneb, et kadunud on nii emotsionaalne kui füüsiline lähedus ja funktsioneerite koos vaid kui lapsevanemad. Kui laps on väike, vajabki ta vanemate suurt pühendumist ning paarisuhe võibki mõneks ajaks esmase tähtsuse minetada. Tõesti, mõneks ajaks- ent see ei tähenda, et teie vajadused partnerina, naisena ei oleks olulised. On teada, et kui paarisuhe on korras, on see eeldus ka vaimselt tervete laste kasvamiseks (lapsed tunnevad justkui õhust kodust meeleolu, õhustikku ning vanematevahelisi pingeid. Tülid ja isegi mittetülitsemine, nagu teie puhul- on äärmiselt destruktiivsed lapse turvatundele), ning seetõttu on teie suhteprobleemid vajalikud lahendada- kogu teie pere heaolu arvestades.
Tunnete vajadust asjad selgeks rääkida. Üks viis, kuidas rääkida endale olulisest asjadest nii, et teine ei tunneks end solvatuna/rünnatavana, on selges minakeeles enesekehtestamine. Sellest, kuidas seda teha, saate lugeda näiteks:http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk
Kui omavahel rääkimine tundub ületamatu, pöörduge ikkagi pereterapeudi vastuvõtule, kes aitab teil kujunenud olukorrast selgust saada.
