Kohtusin oma elukaaslasega 3 aastat tagasi.Mehel on ka eelmisest suhtest 6.aastane poisslaps keda ta üksi kasvatab.Lapse ema lihtsalt ei hooli lapsest.Tutvusin oma mehega, siis kui laps oli kolmene.Alguses sujus kõik väga kenasti.Poiss tundus mulle armas ning ka mängisime ning tegime palju asju koos.
Nüüd on ka meil mehega ühine laps, kes on alles 1.5 aastane.Mees on enamasti välismaal tööl ning mina olen siis lastega koguaeg kodus.Mu enda vanemad elavad kaugel ning seetõttu näen ka neid harva.Mehe vanemad elavad aga siit 10 km eemal.
Mure siis selles, et tunnen kuidas igapäevaga hakkab mehe laps mulle vastu. Ta kiusab väiksemat, teeb talle haiget jne. Olen püüdnud küll võrdselt ennast nende vahel jagada kuid ei suuda.Oma laps on ikka armsam. Ilmselt saab vanem laps aru et tehakse vahet.Kuid ma ei saa sinna midagi parata.Ma ei armasta mehe last.Ma ei suuda teda võtta sellisena nagu ta oleks minu. Kui mees välismaalt koju tuleb siis tegeleb ta pigem suurema lapsega kui väiksemaga ning pöörab suuremale rohkem tähelepanu.Olen armukade. Mõtlen alati et miks valisin mehe kellel juba on laps. Oleksin tahtnud olla ainus oma lapsega kellega oleme mehele kallid ja ainsad.
Kuidas muuta neid tundeid enda sees,sest saan tegelikult aru et vanem laps tahab ka endale ema kes teda armastaks ning ka seepärast on need haiget tegemised väiksemale.Olen püüdnud näidata et armastan ka teda kuid paari tunni pärast tegelen jälle ainult enda lapsega.Mina olen ju tema sünnitanud ning lihtsalt ei tunne et peaksin kedagi samamoodi armastama. Kurb olen.
Kuidas ja mida tegema peaksin?
Olete kurb, sest teie peres kasvab ka poeg mehe eelmisest kooselust ja olete avastanud, et ei suuda teda piisavalt armastada. Poiss on teile lausa vastumeelne, sest ta kipub ka väiksemat last kiusama. Olete püüdnud küll olukorrast üle olla ja end jagada mõlemi lapse vahel, kuid tulemus ei näi siiski hea olevat.
Mõistan, et sellises olukorras on süütunded kerge tekkima. Meil kõigil on enamasti pilt endast, kui heast ja hoolivast inimesest. Võib olla vägagi raske taluda, kui järsku avastada, et tegelikult ei suuda me igas olukorras jääda selleks ideaalseks inimeseks.
Tunded ei saa olla kunagi valed, sest need on antud ajahetkes ainuvõimalikud ja lähtuvad meie hetkeseisundist, meie minevikust ja ka mõnikord teadmistest ja tõlgendustest. On väga hea, et te oma tundeid selle lapse osas analüüsinud olete ja neid tulemusi ka endale tunnistada olete suutnud. Varjatud saladused ja varjatud tunded tekitavad alati veelgi suuremat segadust enda ümber, kindlasti ka lastes. Lapsed tajuvad meeleolusid kodus, tajuvad, kui pinge on õhus. Paraku on lastel sügaval sisemuses neile meeleoludele üsna omamoodi seletused. Seepärast soovitatakse ikka lastele asju võimalikult palju eakohaselt lahti rääkida. Oma emast puudust tundvale 6-aastasele ei ole võimalik küll põhjalikke seletusi anda, kuid talle saaks siiski öelda, et ma mõistan, et sa igatsed ema/ isa. Mina ei saa sulle olla päris ema, aga saaksin sulle olla heaks sõbraks.
Kui prooviks pilti natuke laiendada. Võib olla ei ole vanema lapse käitumine seotud just alati n.ö. kasulapse staatusega. Kui mõelda, et ilmselt on isa poisile väga oluline olnud ja nüüd on isa hoopis kusagil kaugel, siis selline kaotus ja omal kombel leinamine võib väga suure tõenäosusega väljenduda mingites negatiivsetes käitumisjoontes.
Veelgi enam. On tõsiasi, et teise või kolmanda lapse perre sündides jääb emal alati aega vanemale lapsele/ lastele vähemaks. Tegelikult muutub olukord juba siis, kui uuele lapsele algus pannakse. Vanemate tähelepanu fokusseerub ümber kohe, kui saadakse teadlikuks uue lapse sünnist. Kui te vaatate kasvõi SinaMina foorumi lastekasvatuse teemasid, siis on üsna tihti näha, et vanemad lapsed, ka bioloogilised lapsed, ei ole sellise olukorra üle üldsegi õnnelikud. Nad väljendavad oma protesti lastevanematele oma ebameeldiva käitumisega üsna selgelt. Ikka soovitatakse siis last kuulata ja pakkuda vaid kahekesi omavahel olemise aega. See vähendab lapse vajadust end oma meetoditega meeleheitlikult märgatavaks teha. Loomulikult on asjal mõte vaid siis, kui tunnete endas jõudu lapsele silma vaadata ja teda tõesti kuulata ja talle tema tundeid ja mõtteid tagasi peegeldada.
Võiksite ka mõelda, millised on teie enda tunded seoses mehe kaugel tööl käimisega. Kas olete sellega rahul? Kas see tekitab teis lisapingeid või olete leppinud? Kas tunnete, et olete mingil kombel üksi jäätud, reedetud ehk isegi? Kas võib olla tõenäoline, et teie negatiivsed tunded mehe eemaloleku pärast ja kasulapse pärast on kuidagi segunenud üheks pahameelepilveks? Igataheks tasuks neist asjust mõelda ja kindlasti soovitan neid teemasid arutada mehega. Sellises rasked tunded mõjuvad mitte vaid teie kasupojale, need jätavad oma jälje ka nooremale lapsele.
Kuna väiksem laps on veel üsna väike, mees aga kättesaadav vaid periooditi, siis võib arvata, et olete ka veidi üleväsinud. Sellises olukorras on päris raske pea selge ja süda lahti hoida. Ma ei tea küll, kas suurem poiss käib lasteaias või on kodus, kuid siiski proovige leida igas päevas kasvõi väikegi aeg vaid iseendale, ilma lasteta, kohustusteta, ilma arvuti ja telefonita. Kui väike magab, siis pange selga teised riided, kasvõi ilusad sokid, tehke teed ja pühitsege oma isiklikku aega- kasvõi ainult 15 minutit.
Öeldakse, et lapsed tulevad meie ellu selleks, et meid õpetada. Mingil põhjusel on just need kaks last teie ellu tulnud. Kui teil oleks olnud teine mees, siis oleks olnud tõenäoliselt ka hoopis teised lapsed.