Olen mures oma 4 aastase tütre pärast. Nimelt oleme otustanud lahku minna lapse isaga, kuid tema ei ole nõus, et ajutiselt vanaema juures lapsega elan, kuni oma kodu üürimiseni. Tema ainue nägemus oli lapse isa juurde jätmine ja minu lahkumine. Sellest kõigest tekkis suur tüli mida me omavahel lahendada ei suutnud. Saime kokku lapstekaitse spetsialisti juures, kus leppisime kokku, et oleme lapsega lapse isa korteris, kordamööda, seni kuniks leian endale oma pinna. Jagame seda aega praegu paari päeva kaupa, kuna olukord on lapsele uus siis ei olnud nõus pikema ajaga. Igakord kui lapse juurde lähen räägib ta mulle kui palju ta mind armastab ja kui väga igatseb kui mind ei ole. Räägin seda sama talle ka igakord vastu. Siiani ei olegi saanud teda teistmoodi jätta kui, olen ennist ööunne pannud magama. Et mitte traumeerida sellega, et emme ära läheb. Ka kurdab, et issi ei helista emmele kui ta tahab. Saan aru, et laps hakkab siis lihtsalt telefoni otsas nutma ja mind enda juurde nõudma ja see polegi mõistlik. Kuid ma ei saa mittekuidagi aru pähe panna lapse isale, et ta aru saaks, et ta ise piinab hetkel last sellega et ta ei saa oma emmet kui tal kõige rohkem vaja. Vahemärkuseks, et ma ei ole kunagi öelnud, et kui me lahku kolime siis ta last ei näe enam, või et keelan suhelda. Mittemidagi sellist, olen alati seda meelt olnud, et lapsel on mõlemat vanemat vaja, kuid hetkel näen et laps on traumeeritud sellest et ta ei saa oma ema. Ja ei pea inimlikuks et ühelt 4 aastaselt võetakse elus kõige tähtsam isik järsku ära. Nüüd saan endale üüripinna ja tahaksin, et mu laps ka minuga koos elaks. Müün ka hetkel teises alevikus oma korterit, et seda pragusesse elukohta soetada. Oleme mõlemad samas alevikus ning isa näeks igalajal last kui tahab, kuid kindlatsi tahan, et laps elaks minuga. Sest kindel elukoht on see mida laps ka vajab ja ei kujuta ette, et ta minust lahutatakse ja isaga elama hakkab. Näe juba praegu, et see kõik traumeerib last nii väga.
Kuidas ma saaksin selles olukorras lapsele võimalikult palju toeks olla? Olen nii mures ja süda valutab igakord kui pean ta taas isaga jätma. Mõtlen iga päev, kas kõik ikka korras. Tean, et ta küsib mu järele ning ei kujuta ette mis see kõik temaga lõpuks teeb.
Lahkumineku otsus oli tulnud peale 3 aastat mõtlemist ja pingutamist, et ehk ikkagi kõik muutub. Kahjuks mitte. Suhtes üksi muutusi kahjuks ellu ei vii. Ja selline katkine kooselu oleks veel hullem edasi olnud. Kuidas küll oma last toetada, kui peab hetkel minust eemal sunniviisiliselt olema? Tänan juba väga nõuaannete eest.
Olete oma lapse isaga otsustanud lahku minna. Olete leidnud ajutise lahenduse ja seepärast elate lapse isa korteris kordamööda. Küsite, kuidas saaksite oma 4 aastast tütart sellisel raskel perioodil paremini toetada.
Olukord ei ole kerge. Kui lahkute oma tütre juurest, teeb see teile suurt valu, Tunnete, et laps küsib teie järele ja ta vajab teid. Positiivne on, et olete suutnud teha kokkuleppe nii, et lapsel on hetkel oma kodu säilinud.
Lahkuminek, ka kõige leplikum ja kokkulepetel põhinev, tekitab lastele alati stressi. 4 asta jooksul on lapsel tekkinud oma arusaam kodust ja sellest, milline on just tema ema ja isa ja kuidas nad omavahel suhtlevad. Praegune olukord on lapsele muutus ja isegi kui teil olid isaga pinged ja suhted sassis juba varem, tunneb laps ikkagi, et praegune olukord on uus ja tema jaoks ei ole see turvaline. Olukorraga võivad kaasneda erinevad hirmud ja fantaasiad. Laps lihtsalt ei oska end veel sügavuti väljendada. Ta tunneb, et midagi on halvasti ja tõlgendab siis selle talle omasesse keelde ja talle omastesse eakohastesse seletustesse. Laps on iseendale olukorra lahti mõtestamisel üsna enesekeskne, sest vaid nii oskab ta maailma seletada. Tale võib tunda, et see, mis toimub ema jai saga on kuidagi seotud temaga, tema hea ja paha olemisega. Kergesti võib tekkida lapsel alateadlik süütunne ja vastutus vanemate lahkumineku eest.
Ma ei lugenud teie kirjast välja, et lapse isa oleks mingil kombel vastutustundetu või agressiivne või hoolimatu. Üldjuhul on lapsele mõlemad vanemad ühtviisi armsad. Kui esimesel eluaastal on kindlasti suurem ema roll, siis edaspidi ema roll väheneb ja tänapäeval saab mõnikord lapsele lähedasemaks hoopis isa. Bioloogiliselt ei ole suurt vahet kumb lapsevanematest lapse eest hoolitseb.
Antud juhul tuleks teil mõlemil, paremal juhul koos rääkida lapsele, et vanemad lähevad lahku ning veenda teda selles, et tema ei ole selles süüdi. Laps peab teadma, et mis iganes juhtub, armastab ema/ isa teda ikka endiselt. Sõltumata sellest, kuivõrd tütar oma muresid või hirme seoses teie lahkuminekuga väljendab, peaksite olema nende suhtes väga tähelepanelik ja toetav ja vastama ja selgitama lapsele olukorda talle arusaadavas keeles. Seega on kõige olulisem praegusel perioodil anda lapsele pidevalt selgitusi. Loomulikult ta protestib ja ütleb, et ei taha, et ema ära läheb. Siiski tuleks rahulikult selgitada, et kuigi ema ja isa ei ela enam koos, armastavad nad teda võrdselt ja nii jääb olenemata sellest, kus lapse kodu olema saab. Mingil hetkel võib lapsel tekkida hirm kodu kaotuse osas. Ikka ja alati on esmatähtis last kuulata. Laps peab saama väljendada oma negatiivseid tundeid ja hirme ja ka võib olla viha ning pettumust. Siis tuleb peegeldada ja aidata talle seda tunnet sõnastada ja teada anda, et teda on mõistetud. Laps peab teadma, et see mis ta tunneb ei ole vale, sest igal inimesel on õigus tunda erinevaid tundeid. Ilmselt on selline suhtlemine ainus viis, kuidas lapse turvatunnet suurendada. Kindlasti ei ole lahkuminekuperioodil lapse raskete tunnete talumine kergete killast ülesanne, eriti kui enda emotsioonid on üles alla kõikumas. Ka see oleks mõistlik lapsele lahti rääkida. Tuleks tunnistada lapsele, et ka endal on antud olukorras raske periood, igasuguse trikitamise, kui olla ise murest murtud, aga öelda, et kõik on korras, näeb laps niikuinii läbi. See pigem suurendaks lapse segadust. Selgitusteks võiks rääkida, et praegune olukord on küll raske, kuid teeme seda seepärast, et varsti saaksime siis kõik omavahel hästi ja sõbralikult läbi vms.
Antud juhul lähete te lahku partneritena, kuid lapsevanemateks jääte mõlemad elu lõpuni. Selleks, et seda rolli täita võimalikult hästi on kõige olulisem teha kokkuleppeid ja kompromisse. Siis on lootust, et lapse hinge jääb natuke vähem pettumust lahkuminek ei ole nii lootusetu. Eriti esialgu on vaja enda emotsioonid maha suruda ja kasvõi kunstlikult proovida säilitada kaine mõistus. Ikka selleks, et leida kohti kompromissideks.
