Tere.
Hiljuti läksin lahku endisest, kes ei kohelnud mind just eriti hästi. Ta pettis mind lõpuks ja sellest sain tõuke lahku minna, samuti sain kokku inimesega, kellega mul oli juba eelnevalt tõmme aga mitte midagi rohkemat. Kui vabaks sain, hakkasime rohkem läbi käima kuni nüüd oleme suhteliselt ninapidi koos. Minu probleemiks on see, et ta on liiga hea minu vastu. Olen ka ise lugenud palju psühholoogia alast ning saan aru, et tema oleks täiesti super inimene, kellega koos olla, aga mul tekib miski paanika. Tahaks põgeneda, samas ei taha ka. Tahaks et ta tõmbuks eemale ja annaks mulle ruumi teda igatseda või midagi sellist. Ühesõnaga kardan seda, et ma ootan, et ta kohtleks mind veidi halvasti, kuna olen sellega nii harjunud??? (Eksiga saame nüüd väga hästi läbi, mõlemad saame rääkida sellest mis häiris, aga kokku tagasi ei taha kindlasti(tema tahaks, mina mitte)). Saan aru kui hea mees see uus mulle on, aga ta on nii armunud et mul muutub imalaks kogu see asi, kui aus olla Natuke kõrini on see niiöelda ninnunännu. Kuidas sellest üle olla, sest ma tean et see kaob nagunii ära mingi aeg ja siis on okei. Ei taha lihtsalt vahepeal midagi ära rikkuda aga samas ma muutun ise vastikuks, märkan tema juures asju ja tegemisi, mis mind häirivad, ise nähvanud päris ei ole aga tahtmine on tekkinud juba (vist et teda tõrjuda). Tegelikult ma ei hooli neist suuremas perspektiivis, inimene väga meeldib, aga ta on lihtsalt liiiga hea ja see ajab mu paanikasse. Tahaks tunda, et ta ei sõltu minust nii palju, et mul oleks vaba valik, mitte et kui ma nüüd temaga mõnda aega suhelda ei taha, siis teen haiget talle. Ei taha seda vastutust endale teisele haiget teha, kuna ise olen lasknud asjad nii kaugele..tema pere juba teab minust, paanika ka selles, et ma nagu peaksingi temaga koos olema. Ja see kõik tekitab tahtmist joosta..(ja hiljem tagasi tulla kindlasti). Mida teha? Ütelda ei saa ka talle et anna hingamisruumi, sest siis tavaliselt inimesed klammerduvad veel rohkem ning ei taha talle haiget teha, see pole tema probleem et ta nii hea on. Mul isa oli rohkem eksi moodi ses suhtes (psüh. teema ma tean). Ajudega saan aru, aga alateadvus ei tule järele. Mul on miski kiiks sellega. Kust saaks mingit abi, lugemist vms? Aitäh
Nii see on, et igal ühel omad kiiksud. Te olete päris palju tegelenud eneseanalüüsiga ja teadlik, et miskipärast ei suuda nn normaalset ja kindlat suhet nautida, tekib soov veidi distantseeruda. Küll aga võib tunduda ligitõmbavam mees, kes kohtleb teid halvasti ja ei ole nii iseendastmõistetavalt olemas, turvaline, püüdlemas olla teie meele järgi. Olete mõistnud, et selle mustri juured on isaga seotud. Oletan, et kogesite lapsena temaga vastakad tundeid. Te olete kogenud lähedust koos halva kohtlemisega. See on teie jaoks tuttav kombinatsioon - ebakindlus, halb kohtlemine ja emotsionaalne seotus. Kui nii ei ole, siis on miski nagu valesti ja kindel, rahulik, turvaline suhe ei tekita teis kirge.
Hea on olla sellest teadlik, kuid mida teha, kui mõistusega saate aru, kuid emotsionaalselt ei suuda turvalist lähedust vastu võtta ?
Mida muud, kui tasapisi uusi seoseid luua, st võtta vastu seda, mida saate ja kui miski häirib, siis seda koos arutada. Ütlete, et ei saa öelda, et vajate rohkem ruumi ja häirib „ninnunännutamine“, tema liigne sõltuvus teist. Leida vastastikku sobivat tasakaalu sõltuvuse ja sõltumatuse vahel ongi keeruline. Ikka on nii, et üks partneritest vajab rohkem seotust ja lähedust, teine vähem. See võib tekitada pingeid, arusaamatusi, pettumusi. Kui aga avatult sellest rääkida, et see on normaalne, et olete erinevad, teie vajadused on erinevad, mina-piirid samuti, küsimus on vaid selles, mil määral suudate aktsepteerida teineteise erinevusi ja taluda seda ilma, et kumbki end halvasti tunneks.
Ütlete, et te ei saa rääkida, et tahate rohkem hindamisruumi. See on üks oluline teema – miks ei saa rääkida? Kardate talle haiget teha? Kas võiks ka nii mõelda, et olete tema tunnete eest vastutav ja püüate teda kaitsta? Kuid kas see soosib tema sõltumatust teist? Mida te saakiste teha, et tema saaks ise oma mina-piire tunentada ja teist erinevana ja vähem seotuna tunda ja seeläbi teile huvipakkuvamana näida? Lähtuge sellest, et see on kahe eraldiseisva küpse isiksuse tunnus - vastutada ise oma tunnete eest, suuta iseenda eest rääkida, olla ka eriarvamusel jne. Seega rääkige avatult, kuidas teie jaoks asjad on ja võimaldage temal teha sedasama. Te ju niikuinii ei usu suhtesse, mis on liiga roosades värvides ja ohtu. Võtke see risk ja olge teie ise - vaid nii saate kogeda tõeliselt lähedast ja sügavat suhet.
Võib-olla aitaks teid see, kui proovite rääkida temaga nagu parima sõbraga, kellega saate iseennast analüüsida. Nii nagu kirjaski kirjutate, sellest, mida olete endast avastanud ja millest see võib tuleneda. Teie suhe võib seeläbi edasi areneda ja see ongi, mis teid lähendab ja loob uusi seoseid – suhe võib olla normaalne, turvaline ja lähedane ja samal ajal ka huvitav ja kirglik.
Kirjutate, et olete juba palju psühholoogiaalast kirjandus lugenud, kuid ootate veel soovitusi. Pakun välja kaks raamatut, mis võiks teile huvi pakkuda. Soovitan lugeda teil mõlemal ja kogetut koos arutada. Harville Hendrix „Teekond soovitud armastuseni“ ja K.M. Junkkari, L.Junkkari „Sinuga siin ja praegu“.
Natuke kõrini on see niiöelda ninnunännu. Kuidas sellest üle olla, sest ma tean et see kaob nagunii ära mingi aeg ja siis on okei. Ei taha lihtsalt vahepeal midagi ära rikkuda aga samas ma muutun ise vastikuks, märkan tema juures asju ja tegemisi, mis mind häirivad, ise nähvanud päris ei ole aga tahtmine on tekkinud juba (vist et teda tõrjuda). Tegelikult ma ei hooli neist suuremas perspektiivis, inimene väga meeldib, aga ta on lihtsalt liiiga hea ja see ajab mu paanikasse. Tahaks tunda, et ta ei sõltu minust nii palju, et mul oleks vaba valik, mitte et kui ma nüüd temaga mõnda aega suhelda ei taha, siis teen haiget talle. Ei taha seda vastutust endale teisele haiget teha, kuna ise olen lasknud asjad nii kaugele..tema pere juba teab minust, paanika ka selles, et ma nagu peaksingi temaga koos olema. Ja see kõik tekitab tahtmist joosta..(ja hiljem tagasi tulla kindlasti). Mida teha? Ütelda ei saa ka talle et anna hingamisruumi, sest siis tavaliselt inimesed klammerduvad veel rohkem ning ei taha talle haiget teha, see pole tema probleem et ta nii hea on. Mul isa oli rohkem eksi moodi ses suhtes (psüh. teema ma tean). Ajudega saan aru, aga alateadvus ei tule järele. Mul on miski kiiks sellega. Kust saaks mingit abi, lugemist vms? Aitäh