Tere! Olen omadega ummikus. Olen oma elukaaslasega koos olnud neli aastat. Armastame üksteist väga. Kahjuks on tal viie aastane laps teise naisega. Nende lahkuminek ei toimunud kindlasti minu süül ja nad läksid lahku kui laps oli väga väike. Olen tuttav selle lapsega alates tema teisest eluaastast. Meie suhte algusaastatel saime tunda mehe eksnaise viha päris tugevalt, ta ei aktsepteerinud mind ja esimesel aastal pidime varjama, et mina lapsega kokku puutun. Tegelikult olen selle lapsega hästi läbi saanud, kuid olen saanud näha ka, et eksnaine on last mõjutanud. Näiteks paar aastat tagasi tahtsin last kallistada, nagu me seda alati olime teinud, aga laps pani käe ette ja ütles "EI"! Kui küsisin miks ta nii ütles, vastas ta, et emme ütles. Nüüd viimane aasta on see eksnaine olnud rahulikum ja pole torkinud minu eksistentsi. Küll aga see laps on minu vastu väga tujukas. Kui meile külla tuleb, hakkab juba ukse peal röökima, et ei taha mind näha. Ja järgmisel korral tuleb jooksuga mulle sülle ja räägib kuidas ta mind armastab.
Mõnda aega tagasi tegin lapsele kingituse, ja ootasin pikisilmi millal saaksin talle selle üle anda. Nii kui ta mind nägi, hakkas röökima ja kingitus ei mõjutanud asja kuidagi. Ühesõnaga seis on selline, et ma ei tea mitte kunagi mis on selle lapse reaktsioon kui ta mind näeb. Minu süda on lõhutud. Tunnen, et ma ei taha seda last enam pikka aega näha.
Palusingi oma elukaaslasel last meile mõnda aega mitte tuua. Mu elukaaslane mõistab mind, sest näeb kogu seda tsirkust pealt ja teab kui palju ma olen aastate jooksul pingutanud. Elukaaslane pakkus välja, et lapsepäevadel veedavad nad aja lapse vanavanemate juures ehk mu elukaaslase vanemate pool. Kui elukaaslane seda plaani tutvustas oma vanematele, vastasid nad, et see ei ole lahendus, ja et nemad tahavad ka puhata ja neile see ka ei sobi, et ta lapsega seal on. Üleüldse tundub neile, et mina haun mingit plaani ja et ma ei salli seda last. Tunnen, et mulle tehakse sellega ülekohut ja ei nähta, mis pingutusi ma olen aastatega teinud. Tunnen, et keegi ei mõista, mida mina tunnen kui laps minuga nii käitub. Usun, et kui me ei kohtu lapsega mõnda aega, võivad need praegused negatiivsed emotsioonid ehk leebuda, vähemalt minul. Ja saaksin taas tugevam olla. Ma ei ole mittekunagi olnud selle lapse vastu halb ja isekas, olen talle kaasa tundnud asjade olukorra pärast ja olnud talle hea sober, kes temaga mängib. Ma ei ole üritanud talle mängida emmet või hoolitseda tema eest ülearu. Mõistan, et peaksin olema temaga just sõber.
Täna tunnen, et kui siiski asjad lähevad nii edasi nagu nad on siiani olnud, oleks mul targem siiski see suhe lõpetada ja minna oma eluga edasi. Mu elukaaslane käib kodus kurva näoga ringi, sest ei tea enam mida teha. Ta pakkus välja, et loobub lapsega kohtumistest mõneks ajaks, aga minu puhul ei tule see kõne allagi, sest pärast olen siis jälle mina selles süüdi, ja mina sellist koormat oma õlgadele ei võta. Mina ei taha olla vastutav oma mehe ja tema lapse suhetes. Ehk on kõigile parem kui ma minema lähen?
Tahaksin küsida, kas teie praktikas saaksid asjad uuesti toimima? Kas oleks ehk abi paarinõustamisest? Või psühholoogi juurde minemisest koos lapsega?
Olete mures ja segaduses, sest teie mehe laps eelmisest suhtest ei lepi teiega hästi. Teil on olnud ka paremaid aegu, kuid praegu on lapse käitumine muutunud teie jaoks raskesti talutavaks. Teie mees on pakkunud välja mõningaid lahendusi, kuid ka need ei ole olnud head variandid ja olukord tundub väljapääsmatu.
Selles situatsioonis tuleb mõista, et täiskasvanutel on teistsugused rollid ja vastutused kui lastel. Kui laps käitub halvasti, siis väljendab ta sellega oma segadust mingi olukorra üle. Laps ei mõista maailma nii nagu täiskasvanu, isegi tema sõnadel on tihti teised tähendused, kui täiskasvanute maailmas. Antud hetkel võiks lapse käitumisel olla sõnum: Ma ei saa aru, mis toimub, minu ema ja isa ei ela koos ja räägivad erinevat juttu ja siis on veel ka isa naine, kes räägib kolmandat moodi. Ma ei tea, kas minu maailm on turvaline ja mis on hea ja mis halb, sest inimesed, keda ma armastan tunduvad olevat erinevatel arvamustel. Olen õnnetu.
Kui laps pannakse pooli valima ja oma otsuste suhtes süüd tundma, siis lõppkokkuvõttes hakkab laps tundma, et ta ise on halb. Laps on laps ja vajab enda kõrvale tasakaalukaid täiskasvanuid. Teatud mõttes on targad täiskasvanud lapse ekslevatele emotsioonidele, ka negatiivsetele, justkui konteineriks. Soovitan teil täiskasvanu tasandilt lapse vihapurskeid talle rahulikult tagasi peegeldada: Sulle tundub, et sa ei taha mind näha? Sa oled praegu päris kuri. Sa oled natuke pahane vms. Laps saab teada, et teda on mõistetud, et tema kõrval on tasakaalukas täiskasvanu, tal on turvaline olla ja on üsna suur tõenäosus, et ta rahuneb. Võimalik, et see ei juhtu esimesel korral, kuid pikemas perspektiivis kindlasti. Kui laps läheb üle piiri, siis andke teada ka iseenda tunnetest, seda ikkagi täiskasvanu kombel: Kui sa mulle nii ütled, siis see kurvastab mind väga vms.
Ma arvan, et ega teil palju rohkem teha ei olegi võimalik. Ideaalis oleks hea teha kokkuleppeid ka lapse emaga, et ei halvusta ja kuidas on suhtlemise kokkulepped jms., kuid reaalsuses ei pruugu sellised kokkulepped muidugi toimida. Kuna ema ja isa on olemas, siis ma ei soovitaks teil lapsega pöörduda perenõustamisse. Arvan, et see suurendaks lapse segadust veelgi.
Mõistan, et mõnikord teeb laps oma käitumisega teie elu põrguks, kuid usun, et kui teie suhe mehega on usalduslik ja lähedane, siis on selle suhte jätkumine kindlasti ka võimalik.
Võiksite vaadata meie koduleheküljel olevaid soovitusi rubriigis Nõustamine/ Suhtlemisoskuste KKK: aktiivne kuulamine, enesekehtestamine jne. Need on küll juhised lapsevanematele, kuid hädavajalikud teada kõikidele täiskasvanutele, kes lastega tegelevad.
